Topeltmõnu

Kui süüa šaslõkki või mingit muud lihaasja, siis jääb vahepeal mõni lihakiud hammaste vahele. See on natsa ebamugav. Kui lihakiud sealt hammaste vahelt välja õngitseda ja ära süüa siis see on topeltmõnu. Esiteks saab ebamugavast tundest lahti ja teiseks saab veel natuke head liha maitsta. Head isu teilegi, head lugejad!

Töö

Tööd on palju. Kõik mis on kohustused on töö. Kõik on kohustused, mille ma olen ise endale võtnud. Ma olen need võtnud andes lubaduse, et ma teen seda või teist, käin siin või seal, aitan seda või toda.
Kurnavaks muutub vahepeal. Samas ma tean, et see peab nii olema ja muud varianti ei ole. Vahepeal tahaks, et mul oleks võimalus ennast välja vabandada. Välja saab ennast rahuldavalt vabandada ainult sellega, et naine ei luba või, et "meil" on midagi muud plaanis. Muid häid vabandusi ma ei tea.
Samal ajal pole mul uneajast üle jääva ajaga niikuinii mitte midagi muud peale hakata kui neidsamu kohustusi täita. Ja tegelt ma ei tahagi midagi muud teha. Juua ka ei taha. Mõttetu raha ja aja raiskamine. Aga ikka peab vahepeal. Sotsiaalsed kohustused.

Võiks küsida, et kuhu ma välja tahan jõuda või mida ma elult tahan? Pole aimugi. Ma olen nagu robot. Teen seda mida vaja ja ei taha midagi. Ju siis on kõik olemas, mis hetkel vaja on. Tee tööd ja tuleb armastus. Või kukub midagi muud sülle.

Laarile kukkus täna 500 000.- taala sülle. 6,3 miljonit krooni. Milton Friedman award. Eduline. Respekt ja hea meel ta pärast.

Kui mulle 6,3 miljonit sülle kukuks, siis ma teeks vist sama asja edasi, mis ma praegu teen. Homme tõuseks üles, teeks kartuliputru soojaks, sööks ära ja läheks tööle. Ja teeks neid asju, mis Post-It'i peal kirjas on. I don't really mind.

G-wagen. G-force.

Mercedes-Benz G-klass AMG 55. V8 Kompressor. 350 kw/476 hj. Tühimass 2,5 tonni. 0-100 km/h 5,midagi sekundit.

Ok, numbrid numbriteks. Väljast kole kast, nagu ikka. Brutaalne. Istusin sisse. Uks kaalus mingi faking paarsada kilo vist. Nagu laudauks. Mürts, uks kinni. Sees nahk ja värgid. Telekas loomulikult. Panin rihma kinni igaks juhuks, sest numbrid on liiga muljetavaldavad ja tühikäigul töötav mootor oli juba pisut hirmuäratava häälega.

Gaasi! Holy shit!!! Tagumised rattad teevad asfaldi peal kiuks ja veojõkontrolli tuli läheb põlema. Spidokas liigub sama kiiresti kui tahhomeeter. Hääl nagu badass ameeriklasel ainult tiba hullem. Selline röögatus, et koerad poevad kuuti ja lapsed hakkavad nutma ja autoalarmid tööle ja penskarid jooksevad akna peale. U 6 sekundit ja 200 meetrit hiljem on kiirus 120 ja peaks pidurdama.

Huhh. Sipelgad jooksevad mööda selgroogu üles-alla. Selline tunne on nagu võiks kõigest üle ja läbi ja mööda sõita. Tramaivõi. Pärast väikest tiiru ronin välja ja märkan sumpartorusid, mis väljuvad küljepealt! Mõlemal pool on 2 tk. Igaüks on sama jäme nagu Ikarus-bussil vms. Kummi number on 285 mm, rattad 18 tolli.

Ilma veojõukontrollita pidi asfaldi peal rattad ringi võtma. 285 laiused rattad neliveoga autol!!! Mis kaalub 3 tonni ligi ja on dziip!!! Oumaigaad.
Ringteelt Tartusse sisse keerates tahaks, et veojõukontroll oleks maas ja ta oleks tagaveoline. Esimest korda ma mõistan kui lihtsalt oleks võimalik gaasilevajutamisega autot kuival asfaldil külglibisemisse lasta. Ja mõte sellest paneb mu jälle 911-le mõtlema. Powersliding through the corners and bends…mmm…☺

Esimesed emotsioonid hakkavad üle minema ja mõistus hakkab koju tagasi tulema. Keskmine kütusekulu on mingi, kessedaikkaarvutab 26 kuni lõpmatus liitrit 100-le.
Silberauto kirjutab baasvarustuses auto hinnaks ligi 1,5 miljonit krooni, ilma käibemaksuta!

Käime korra maanteel ka. Mingid moodsad inimesed sõidavad Mazda 6ga. Bensukas nägime. Kutid ja 2 tsikki. Kutid vist jagasid midagi autodest, sest õgisid pilguga meie jõuvankrit. JÕUvankrit! Tsikid ilmselt mitte. No igatahes on nad nüüd meile maanteel ette jäänud, sest takerdusid 5-autolisse kolonni. Mööda nad ei julge minna, sest pole piisavalt kaugele ette näha. Meil on küll kaugele ette näha. Kaks korda rohkem kui vaja. Gaasivajutuse peale on mõne sekundi pärast kolonn seljataga ja spidokas näitab 170. Tühine summa. 250 jookseb välja. Seal on elektrooniline piirang.
RAMMSTEIN, ma ütlen!

Does it makes sense? No, it doesn’t. Saksmannid on napakad. Stuttgarti overengineered oversized mindblowing toodang. Schneller Helga, schneller!!!

The car/truck is rediculous. Waste of money, waste of resources, waste of good taste. (Inglise keeles kõlavad mõned asjad paremini, aga pole viga, arendame ka eestikeelset terminoloogiat). Häbi on sõita. See on nii mõttetu, et see on lahe. See on elektriliselt liigutatav peatugi ja soojendusega rool! ???

See on autotööstuse ühe ajastu monument. Übermachine für untermensch. Klassika. Napakas skulptuur. Väljendus inimese võimuihast domineerida looduse üle. Sümbol. Ajalugu, mida tuleks mäletada. Minevik.
Ja mis toob kogemusena kananaha ihule.

Sulgemata uks

Sai käidud Catwalk'is.

Järsku astusid sisse mingid moodsad jorsid moodsate tsikkidega. Ilmselt ilusad poisid. Tsikid olid küll ilusad. Ilmselt olid nad üsna üheilusad - jorsid ja tsikid ai miin.
Samal ajal olid tsikid täiesti isikupäratud ja nende pilgust paistis tühmus, et mitte öelda tühjus. Või vastupidi. Loomulikult projetseerin ma selle omaduse ka noorhärradele.

Noorhärrad tõestasidki oma juhmust esiteks oma laiavõitu olekuga ja mölisemisega.

Aga see mis mind ajendas seda juttu kirjutama panema oli nende oskus, oskamatus või suutlikkus ja suutmatus enda järel ust sulgeda. Viis kuidas uks enda järel sulgemata jäeti oli üleolev ja kultuuritu. Kohvikus oli mitmeid inimesi ja õues polnud soe. Noorhärrad sisenesid (piltlikult) enda ees uksi jalaga lahti tagudes ja enda järel uksi (otseselt) lahti jättes.

Sama asi toimub pidevalt Tartu-Tallinn-Tartu rongis, aga mitte üleoleval moel õnneks. Ja alati tuleb sellega seoses mulle meelde vaimne ja moraalne nõudlikkus, mida jutlustas Lennart Meri ja mida on hiljem maininud Peeter Tulviste. Ja mida mainin mina ka. See on nõudlikkus ennekõike enda käitumise suhtes. Alles hiljem saab seda teistele ette heita.

Behave! If you know the meaning!

Pahat porvarit

Tulin Soome KNLi talvemängudele. KNL on kokoomusnuoretliitto vms.

Tüübid on uskumatud joodikud. Seda on isegi raske kirjeldada. Naised ja mehed, ilusad ja koledad – enamik lakub ennast nii täis, et võib vabalt kõhuli poriloigus magada. Hommikul kõik itsitavad ja kellelgi häbi ei ole. See on ilmselt normaalne käitumine ja kõik aktsepteerivad ja tolereerivad seda. Mina ka. Sest nad suudavad sellest hoolimata järgmisel päeval olla asjalikud ja distsiplineeritud. Üritused algavad õigel ajal, väliskülaliste eest hoolitsetakse hästi.

Nad suudavad jubedalt juua, rääkida asjalikku juttu ja samal ajal käituda nagu noored inimesed. Soliidsed daamid ja vanahärrad, kes üritustel on itsitavad samamoodi selle lakkumise ja noorte ropendamise üle. Been there, done that…
Kuigi selline lakkumine pole ilmselt minu loomuses, siis mõnes mõttes tuleb neile au anda, et nad suudavad ennast täiesti lõdvaks lasta ja endale mitte piire seada.
Kui pea ei kanna ära joo, kõlab ütlus. enamikku vaadates tundub et pea ei kanna. Aga kõik joovad. Different rhytms, different people.

Üritusel rääkijad on inimesed, kes peavad kuulajatest lugu, ei aja paska suust välja ega raiska nende aega. Nad on ette valmistatud rääkima, ega käis ennast näitamas ja ilulemas vaid sisulist juttu rääkimas. See on suhtumise vahe. Samas ei vaata keegi viltu kui natuke hilined vms.
Mulle meeldib Soome. Ja siin olles saab selgemaks kuhupoole Eestit tüürida. Ühiskonna arengu mõttes.
Muus mõtttes võiksid nad wifi-ühendust arendada. Himose hotelli konverentsiruumis peaks see Eesti mõistes olema kohustuslik.

Soome Europarlamendisaadikute ja Eesti Europarlamendisaadikute erinevus, niipalju kui mul nendega kogemust on, on see et esimesed räägivad oma ettekannet tehes faktidele tuginevat, selget ja sisulist juttu ning teised on lahedad ja laiavad niisama. Paljusid asjutuleb vaadata erinevast perspektiivist, et jõuda tõele lähemale.

Jõukelder.

Käisin eile korteriühistu esinaisega juttu puhumas. Asja oli ka. Pakuti singivõileiba ja juustuvõisaia ja teed ja head torti. Broo. Lisaks sellele kuulasin, mis majas tehtud ja mis probleemid on jne.

Ja siis järsku sain teada, et minu maja keldris on ühistu liikmetele jõusaal! Lihtsalt üks ruum keldris, kus on igasugu asjad olemas (nõuka-aegne küll, a midagi saab teha). Eriti peen värk. Täna olin ka veel jahmunud sellest.

Krdi ignorant, 5-aastat olen siin elanud ja alles nüüd sain teada.

Enivei, paningi täna peale tööd dressipüksi jalga, ajasin rinna kummi ja marssisin sportlikul kõnnakul maja teise otsa ja laskusin sealt trepi kaudu keldrisse, kus asus nimetatud ruum. Ruum oli pruunides nõuka-toonides. Põrandal linoleum, paremale, ukse kõrval asuvale seinale paigaldatud kõhulihaste pink, üsna järsu nurga all muide; edasi mingi madal pink millega saab ilmselt hantlitega rinnalihaseid teha. Edasi kaks pinki, millega... Krt, mõtlesin, et proovin niimodi kirjeldada nagu seda raamatutes tehakse, aga ei tule välja. Võib-olla sellepärast, et seal ei olnud midagi erilist. Samas oskavad kirjanikud ka tavalisi ruume kirjeldada.
Igatahes jättis see ruum mulle sõbraliku mulje ja kliima oli seal hea.

Tegin siis ka midagi ja ootan et homme on lihased sitaks valusad, sest ma pole kaua midagi teinud. Motivatsioon on praegu kõrge. Tahaks ilusamaks saada. Aga kogemus on näidanud, et motivatsioon kaob ja ilu ei peitu tingimata atleetlikus kehaehituses. Nii, et võtan rahulikult.


PS! Paljud sotsiaalselt tundlikud blogijad kirjutavad täna ilmselt ka Ratta Jürist. Nägin teda Terevisioonis ja täna Foorumi lõpus. Sellest piisas tükiks ajaks, et temale mõeldes korduvaid vaimseid oksereflekse esile kutsuda. Öäk!!!

In memoriam...

Täna on Lennart Meri matused. Tema lahkumine liigutas mind väga. Ja liigutab jätkuvalt. Poetasin täna jälle mitu pisarat. Süütasin küünlad. Kui sark Kaarli kiriku juurest liikuma hakkasin kargasin auvalveks püsti ja avaldasin austust. Üksi, kodus.
Kui Kadrioru lossi juures lauldi Eesti Vabariigi hümni, seisin püsti ja laulsin kaasa. Üksi, kodus. Täna kõlas hümn eriti võimsalt.
Palju ilusaid sõnu on öeldud ja kirjutatud ja minu kirjaoskus ei küündi nende kõrgusele.
Sellistel momentidel eelistan vaikida.

Puhka rahus, Lennart Meri!

Maksiim.

Tahan kirjutada ja kirjutan mida tahan. Mis pähe tuleb ja üldse. Samas on ikka mingi sisemine tsensuur ja kahtlus. Kõike ei saa kirjutada. Äkki keegi loeb ja saab valesti aru või solvub. Sest minu kirjutamise eesmärk ei ole mitte mingil juhul kedagi solvata, vaid kirjutada mida ma tahan ja seda mis ma arvan ja mis mulle parasjagu pähe tuleb.

Juhul kui see kellelegi ei meeldi või kui keegi minu arvamust ei jaga, siis ei ole see tingimata põhjus solvumiseks eksole. Inimeste arvamuste erinemine on paratamatus ja sellega tuleb harjuda. Olles sellega harjunud on ilmselt rahulikum elada, sest jõuad arusaamiseni, et kellegi võimuses ei ole teiste inimeste arvamusi ja hoiakuid muuta. Või kui on, siis mitte sõrmenipsuga vaid järjekindla, läbimõeldud ja tundliku [loe: täpselt tunnetatud olukorra ning vastavalt sellele meisterliku planeerimise teostamise (ilmselt vajaks eesti keeles uut sõna)] tegutsemise tulemusena.

Nii, et ärge higistage. Aga taktitundeline maksab ikka olla, sest kui tegutsedes või öeldes on võimalik tegutseda nii et keegi tingimata haiget ei saa siis tegutsetagu just sellisel moel.

Tark olla või mittetark olla?

Hehh. Anto Raukas kotib eduliselt noori telekas. Foorumi saade on nimelt. Tark ja informeeritud inimene on tore olla, sest siis saab tühikargajaid eduliselt kottida iga nurga alt. Muud head põhjust tark olla ma hetkel ei suuda välja mõelda. Targal inimesel on raskem elada, sest teadmise raskus on suhteliselt häiriv ja kohati piinav.

Mida targem inimene, seda rohkem on maailma raskust, mida ta enda õlgadel tassima peab. Samas ei pea kogu see informatsioon ja maailma asjad inimest muidugi absoluutselt häirima. Aga pigem on tendents selline, et see häirib.

Seepärast on parem olla loll, aga kindlasti on uhkem olla tark. Nii et tarkus on pigem toreduse poolest hää asi. Muud tolku tast pole. Inimene sünnib, elab ja sureb. Kogu moos. Mulle tundub, et Sartre üritas midagi sarnast öelda, kui ma temast õigesti aru sain.

Mida teha vaba õhtuga?

Mida teha vaba õhtuga? Selline küsimus tekkis kui tööl oli käidud ja kõht oli täis. Msnis ei viitsind chattida. Mõttetu tegevus.

Alguses tuli uni ja siis vedelesin natuke. Igavus kadus ära ja mõtted tulid.
Mõtlesin, et huvitav, miks mul igav on. Et igavus on nagu mingi tühja koha tunnetamine vist. Siis mõtlesin, et mis mul siis puudu on. Kõht on täis, teostan ennast ka ja päris huvitav on. No ok, naist ei ole. See justkui on puudus küll. Aga siis mõtlesin, et kas ma hetkel tahaks naist (kaaslasena)? Ei, see pole see tühjus. Kuigi eks see käib ka vahepeal külas.

Siis tuli mõte, et peaks midagi lugema. Jube palju asju on lugemata, mida oleks vaja lugeda, selleks et targemaks saada. Ei viitsi. Pole nagu see tuju...
Seejärel tuli meelde lõpetamata kool. Selle mõtte ajasin kiiresti peast välja, ei ole mõtet endale stressi tekitada kui kõht on täis ja enam-vähem hea olla.

Järsku tuli meelde Tartu-Tallinn rongis loetud eelmise nädala Ekspressi lisa, kus kirjutati vabavarast. Proovisin installida mingit gaimi, millega pidi ka msnis suhelda saama. Ei saanud hakkama. Küsis mingeid imelikke küsimusi, aga ma olen ju ainult arvuti tavakasutaja mitte mingi itimees.

Hmm, Henrik Roonemaa näitas hommikutelevisioonis, et mingil moel saab teha guuglis endale kodulehte. Tööjuures just arutati seda, et peaks uue kodulehe tegema. A nahhui neile veebitegijatele vaja maksta on. Olekski moodne ja ratsionaalne ja teeks guuglilehe.Ise teeks ja pärast oskaks ise muuta ja uuendada ka ja pole igast affidega vaja jännata pärast. Normaalne mõte!

A ilmselt olen ma ikka liiga loll, sest ei leidnud seda kohta üles kus kodulehte saaks teha. A guuglisse kirjutasin "Roonemaa" nime ja siis leidsin tema blogi, eksole. Lootsin, et äkki ta seal ütleb selle kohta midagi, et kus krdi kohas see oli. Tuli meelde, et ta lubas kõigil televaatajatel endale kirjutada kui mingi küsimus on. A kuidas ma kirjutan talle, võõras inimene ikkagi. Ma küll ei viitsiks kui igasugu jobud mulle järsku meilidekaupa lolle küsimusi hakkavad saatma.

Proovisin veel guuglist siis otsida. Ei leidnud. A seesama blogivärk jäi uuesti silma. Siis tuli mõte, et prooviks endale ka teha. Nüüd ma siis olen siin ja ongi natuke õhtut sisustatud jälle. Pean veel uurima, et kuidas siin keskkonnas sedateistkolmandat teha saab. Kui teksti valmis kribin, siis proovin muuta.

Muudan fonti ja värvi ja värki. Mulle väga meeldib kui asjad on ilusad ja kooskõlas. Eksnäis kuidas välja tuleb. Mõnele teisele niikuinii ei meeldi mu blogi värvid või kujundus. Pole modernne, pigem klassikaline. Aga kallid sõbrad, klassika on just see mis on alati moes, järelikult on sellel mingi ajatu komponent, mis teeb selle muutuvatest moevooludest väärtuslikumaks. Kui jäävus on väärtus... A tegelt keegi ei tea niikuinii mu blogi aadressi. Nii et vahet pole.

Päris lahe siin kirjutada. Nagu iseendaga räägiks. Ja häid mõtteid tuleb ka kambakaupa pähe. Umbes iga kolmanda lause juures tahtis mõte kolme erinevat suunda kihutada. Ja igast hargnemisest valisin ma ühe koha ja nüüd olen siin väljas. Miks ma just selle või teise mõttelõnga valisin? Huvitav küsimus eksole.

Ok, praegu rohkem ei kirjuta.