Töö

Tööd on palju. Kõik mis on kohustused on töö. Kõik on kohustused, mille ma olen ise endale võtnud. Ma olen need võtnud andes lubaduse, et ma teen seda või teist, käin siin või seal, aitan seda või toda.
Kurnavaks muutub vahepeal. Samas ma tean, et see peab nii olema ja muud varianti ei ole. Vahepeal tahaks, et mul oleks võimalus ennast välja vabandada. Välja saab ennast rahuldavalt vabandada ainult sellega, et naine ei luba või, et "meil" on midagi muud plaanis. Muid häid vabandusi ma ei tea.
Samal ajal pole mul uneajast üle jääva ajaga niikuinii mitte midagi muud peale hakata kui neidsamu kohustusi täita. Ja tegelt ma ei tahagi midagi muud teha. Juua ka ei taha. Mõttetu raha ja aja raiskamine. Aga ikka peab vahepeal. Sotsiaalsed kohustused.

Võiks küsida, et kuhu ma välja tahan jõuda või mida ma elult tahan? Pole aimugi. Ma olen nagu robot. Teen seda mida vaja ja ei taha midagi. Ju siis on kõik olemas, mis hetkel vaja on. Tee tööd ja tuleb armastus. Või kukub midagi muud sülle.

Laarile kukkus täna 500 000.- taala sülle. 6,3 miljonit krooni. Milton Friedman award. Eduline. Respekt ja hea meel ta pärast.

Kui mulle 6,3 miljonit sülle kukuks, siis ma teeks vist sama asja edasi, mis ma praegu teen. Homme tõuseks üles, teeks kartuliputru soojaks, sööks ära ja läheks tööle. Ja teeks neid asju, mis Post-It'i peal kirjas on. I don't really mind.