Illustreeritud äriuudiseid

Tahte küsimus.

Täna olen kaubanduskeskusesse kogunenud, et tegeleda läbisegi sellega, mis on unarusse jäänud kohustus ja teisega, mis on eksistentsiaalne küsimus.
Eksistentsiaalne küsimus on küsimus minu olemise põhjenduse kohta. Umbes nii, et millega ma siis tegelema peaks ja milleks mind ette on valmistatud ja kui millekski on siis kas ma peaks selle ettevalmistuse, eesthoolde ja ettekoste hülgama or not.
Loen siin internetist (tahte)jõuga kirjutatud plära ja mõtlen, et kas sellised vorstid peavadki olema tuleviku väärajad Eesti jaoks? No maitea...

Olen nõus.

Ma mõtlen, et peaks magama minema - kell on juba 1.44 (selle lause kirjutamise ajal). Muidu on täna olnud mitu mõtet, aga nad on praeguseks kõik lahkunud. Hoolimata sellest, et mõned neist väärt olid, ei jäänud peaaegu mitte ühtegi meelde.

Aga kõik need mõtted tulevad äratundmisena tagasi siis kui on õige hetk.

Seepärast maksab meelde tuletada reklaamipausi ajal televiisoriklõpsutamise käigus ETVs näidatud dokumentaalist neegritari ütlemist: "õppisin Aafrikas, et aega ei saa me sundida, ta tuleb siis kui peab. Ennast peab sellest hoolimata sundima". Selline kaunis fatalismi ja positivismi (parem termin ei tule pähe) ühendus...

Head ööd.

Mulle aitab!

Värska vesi maksis täna Selveris juba 14.50+pant. Mulle aitab. Kuulutan Värskale boikoti.

Kaka rõõmustab Euroopa Parlamendi valimiste toimumise ja demokraatia pidupäeva puhul!

Kaka lahkus sooviga!

Aasta artikkel!

Tutvutagu lahkelt puhta kullaga 23. mai 2009 aasta Lääne Elus. Vanameister ja koolmeister Andres Ammas rokib jalast sokid. Tõe briis sasib juukseid.

Kaka taas müügis!

Pool viis must pool viis.

Miks on nii, et kell pool viis hommikul läheb ära uni ja pea täitub mõtetega, mis on rasked nagu sangpommid. Või olen ma sel hetkel nõrguke ja õhuke nagu paberileht peaaegu igasuguse mõtte jaoks. Hästi pole justkui miski, olemise talumatu raskus ja vastutusekoorem vajutab mu peale nii, et hing jääb kinni ja ma lämbun. Jõudu pole vastu panna ja uni tagasi ei tule. Pool viis on minust alles pool. Või vähemgi.

Supilõhn.

Täna ma ei tulnud autoga. Sellepärast saan võtta ühe õlle samal ajal kui ma nädalavahetuse Areeni loen. Enam tegelikult ei loe, vaid kirjutan juba siia. Ehk on see normaalne ja ma peaksingi hakkama võimalusel töölt kell 17 kopikatega ära tulema nagu inimesed teevad.

Minust vasakul istub Rhythm Doctor ja vaatab jutuubist videosid, kõrvaklapid peas. (See, mu sõbrad, oli üte, mäletan kooliajast). Rhythm Doctor on lühike, ümmargune ja sõbralike silmadega mees. Ma arvan, et ta on hea inimene. Ta joob kohvi ja on väga rahulik. Ma olen ka rahulik, aga ma joon õlut. Aeglaselt ja ainult ühe. Viimastel aegadel olen ma hakanud internetti vältima. Ma ei taha internetti minna eriti õhtuti ja nädalavahetustel.

Hmm, mingi hea supilõhn tuleb kuskilt.

Mida MINA tahan!?

Viimase sissekande tegin ma 18. jaanuaril kui ma kiiruseületamise eest trahvi sain. Sellest on nüüd üle 2 kuu tagasi. Ma tean miks ma vahepeal ei ole kirjutanud, aga ma ei ütle seda. Kindlasti ei ole see olnud viljatu periood, see on olnud akumuleerumise periood. Ilmselt on see millekski vajalik, võib-olla ka kasulik.

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi ja minu pähe on tekkinud küsimused sellest kas see, mida ma teen on see mis mind rahuldab ja mida ma tegelikult tahan teha. Mu küsimus hakkab pöörduma minu sisse. Võib-olla on see ealine iseärasus, mis paljudel kujuneb välja varasemas eas. Mis on minu kohustused ja mida inimesed minust arvavad, küsisin ma varem. Praegune küsimus on pigem pealkirjas kirjas.

Kaka on müüdud!