Jõukelder.

Käisin eile korteriühistu esinaisega juttu puhumas. Asja oli ka. Pakuti singivõileiba ja juustuvõisaia ja teed ja head torti. Broo. Lisaks sellele kuulasin, mis majas tehtud ja mis probleemid on jne.

Ja siis järsku sain teada, et minu maja keldris on ühistu liikmetele jõusaal! Lihtsalt üks ruum keldris, kus on igasugu asjad olemas (nõuka-aegne küll, a midagi saab teha). Eriti peen värk. Täna olin ka veel jahmunud sellest.

Krdi ignorant, 5-aastat olen siin elanud ja alles nüüd sain teada.

Enivei, paningi täna peale tööd dressipüksi jalga, ajasin rinna kummi ja marssisin sportlikul kõnnakul maja teise otsa ja laskusin sealt trepi kaudu keldrisse, kus asus nimetatud ruum. Ruum oli pruunides nõuka-toonides. Põrandal linoleum, paremale, ukse kõrval asuvale seinale paigaldatud kõhulihaste pink, üsna järsu nurga all muide; edasi mingi madal pink millega saab ilmselt hantlitega rinnalihaseid teha. Edasi kaks pinki, millega... Krt, mõtlesin, et proovin niimodi kirjeldada nagu seda raamatutes tehakse, aga ei tule välja. Võib-olla sellepärast, et seal ei olnud midagi erilist. Samas oskavad kirjanikud ka tavalisi ruume kirjeldada.
Igatahes jättis see ruum mulle sõbraliku mulje ja kliima oli seal hea.

Tegin siis ka midagi ja ootan et homme on lihased sitaks valusad, sest ma pole kaua midagi teinud. Motivatsioon on praegu kõrge. Tahaks ilusamaks saada. Aga kogemus on näidanud, et motivatsioon kaob ja ilu ei peitu tingimata atleetlikus kehaehituses. Nii, et võtan rahulikult.


PS! Paljud sotsiaalselt tundlikud blogijad kirjutavad täna ilmselt ka Ratta Jürist. Nägin teda Terevisioonis ja täna Foorumi lõpus. Sellest piisas tükiks ajaks, et temale mõeldes korduvaid vaimseid oksereflekse esile kutsuda. Öäk!!!

In memoriam...

Täna on Lennart Meri matused. Tema lahkumine liigutas mind väga. Ja liigutab jätkuvalt. Poetasin täna jälle mitu pisarat. Süütasin küünlad. Kui sark Kaarli kiriku juurest liikuma hakkasin kargasin auvalveks püsti ja avaldasin austust. Üksi, kodus.
Kui Kadrioru lossi juures lauldi Eesti Vabariigi hümni, seisin püsti ja laulsin kaasa. Üksi, kodus. Täna kõlas hümn eriti võimsalt.
Palju ilusaid sõnu on öeldud ja kirjutatud ja minu kirjaoskus ei küündi nende kõrgusele.
Sellistel momentidel eelistan vaikida.

Puhka rahus, Lennart Meri!

Maksiim.

Tahan kirjutada ja kirjutan mida tahan. Mis pähe tuleb ja üldse. Samas on ikka mingi sisemine tsensuur ja kahtlus. Kõike ei saa kirjutada. Äkki keegi loeb ja saab valesti aru või solvub. Sest minu kirjutamise eesmärk ei ole mitte mingil juhul kedagi solvata, vaid kirjutada mida ma tahan ja seda mis ma arvan ja mis mulle parasjagu pähe tuleb.

Juhul kui see kellelegi ei meeldi või kui keegi minu arvamust ei jaga, siis ei ole see tingimata põhjus solvumiseks eksole. Inimeste arvamuste erinemine on paratamatus ja sellega tuleb harjuda. Olles sellega harjunud on ilmselt rahulikum elada, sest jõuad arusaamiseni, et kellegi võimuses ei ole teiste inimeste arvamusi ja hoiakuid muuta. Või kui on, siis mitte sõrmenipsuga vaid järjekindla, läbimõeldud ja tundliku [loe: täpselt tunnetatud olukorra ning vastavalt sellele meisterliku planeerimise teostamise (ilmselt vajaks eesti keeles uut sõna)] tegutsemise tulemusena.

Nii, et ärge higistage. Aga taktitundeline maksab ikka olla, sest kui tegutsedes või öeldes on võimalik tegutseda nii et keegi tingimata haiget ei saa siis tegutsetagu just sellisel moel.

Tark olla või mittetark olla?

Hehh. Anto Raukas kotib eduliselt noori telekas. Foorumi saade on nimelt. Tark ja informeeritud inimene on tore olla, sest siis saab tühikargajaid eduliselt kottida iga nurga alt. Muud head põhjust tark olla ma hetkel ei suuda välja mõelda. Targal inimesel on raskem elada, sest teadmise raskus on suhteliselt häiriv ja kohati piinav.

Mida targem inimene, seda rohkem on maailma raskust, mida ta enda õlgadel tassima peab. Samas ei pea kogu see informatsioon ja maailma asjad inimest muidugi absoluutselt häirima. Aga pigem on tendents selline, et see häirib.

Seepärast on parem olla loll, aga kindlasti on uhkem olla tark. Nii et tarkus on pigem toreduse poolest hää asi. Muud tolku tast pole. Inimene sünnib, elab ja sureb. Kogu moos. Mulle tundub, et Sartre üritas midagi sarnast öelda, kui ma temast õigesti aru sain.

Mida teha vaba õhtuga?

Mida teha vaba õhtuga? Selline küsimus tekkis kui tööl oli käidud ja kõht oli täis. Msnis ei viitsind chattida. Mõttetu tegevus.

Alguses tuli uni ja siis vedelesin natuke. Igavus kadus ära ja mõtted tulid.
Mõtlesin, et huvitav, miks mul igav on. Et igavus on nagu mingi tühja koha tunnetamine vist. Siis mõtlesin, et mis mul siis puudu on. Kõht on täis, teostan ennast ka ja päris huvitav on. No ok, naist ei ole. See justkui on puudus küll. Aga siis mõtlesin, et kas ma hetkel tahaks naist (kaaslasena)? Ei, see pole see tühjus. Kuigi eks see käib ka vahepeal külas.

Siis tuli mõte, et peaks midagi lugema. Jube palju asju on lugemata, mida oleks vaja lugeda, selleks et targemaks saada. Ei viitsi. Pole nagu see tuju...
Seejärel tuli meelde lõpetamata kool. Selle mõtte ajasin kiiresti peast välja, ei ole mõtet endale stressi tekitada kui kõht on täis ja enam-vähem hea olla.

Järsku tuli meelde Tartu-Tallinn rongis loetud eelmise nädala Ekspressi lisa, kus kirjutati vabavarast. Proovisin installida mingit gaimi, millega pidi ka msnis suhelda saama. Ei saanud hakkama. Küsis mingeid imelikke küsimusi, aga ma olen ju ainult arvuti tavakasutaja mitte mingi itimees.

Hmm, Henrik Roonemaa näitas hommikutelevisioonis, et mingil moel saab teha guuglis endale kodulehte. Tööjuures just arutati seda, et peaks uue kodulehe tegema. A nahhui neile veebitegijatele vaja maksta on. Olekski moodne ja ratsionaalne ja teeks guuglilehe.Ise teeks ja pärast oskaks ise muuta ja uuendada ka ja pole igast affidega vaja jännata pärast. Normaalne mõte!

A ilmselt olen ma ikka liiga loll, sest ei leidnud seda kohta üles kus kodulehte saaks teha. A guuglisse kirjutasin "Roonemaa" nime ja siis leidsin tema blogi, eksole. Lootsin, et äkki ta seal ütleb selle kohta midagi, et kus krdi kohas see oli. Tuli meelde, et ta lubas kõigil televaatajatel endale kirjutada kui mingi küsimus on. A kuidas ma kirjutan talle, võõras inimene ikkagi. Ma küll ei viitsiks kui igasugu jobud mulle järsku meilidekaupa lolle küsimusi hakkavad saatma.

Proovisin veel guuglist siis otsida. Ei leidnud. A seesama blogivärk jäi uuesti silma. Siis tuli mõte, et prooviks endale ka teha. Nüüd ma siis olen siin ja ongi natuke õhtut sisustatud jälle. Pean veel uurima, et kuidas siin keskkonnas sedateistkolmandat teha saab. Kui teksti valmis kribin, siis proovin muuta.

Muudan fonti ja värvi ja värki. Mulle väga meeldib kui asjad on ilusad ja kooskõlas. Eksnäis kuidas välja tuleb. Mõnele teisele niikuinii ei meeldi mu blogi värvid või kujundus. Pole modernne, pigem klassikaline. Aga kallid sõbrad, klassika on just see mis on alati moes, järelikult on sellel mingi ajatu komponent, mis teeb selle muutuvatest moevooludest väärtuslikumaks. Kui jäävus on väärtus... A tegelt keegi ei tea niikuinii mu blogi aadressi. Nii et vahet pole.

Päris lahe siin kirjutada. Nagu iseendaga räägiks. Ja häid mõtteid tuleb ka kambakaupa pähe. Umbes iga kolmanda lause juures tahtis mõte kolme erinevat suunda kihutada. Ja igast hargnemisest valisin ma ühe koha ja nüüd olen siin väljas. Miks ma just selle või teise mõttelõnga valisin? Huvitav küsimus eksole.

Ok, praegu rohkem ei kirjuta.