Pool viis must pool viis.

Miks on nii, et kell pool viis hommikul läheb ära uni ja pea täitub mõtetega, mis on rasked nagu sangpommid. Või olen ma sel hetkel nõrguke ja õhuke nagu paberileht peaaegu igasuguse mõtte jaoks. Hästi pole justkui miski, olemise talumatu raskus ja vastutusekoorem vajutab mu peale nii, et hing jääb kinni ja ma lämbun. Jõudu pole vastu panna ja uni tagasi ei tule. Pool viis on minust alles pool. Või vähemgi.