Võitleja tee.

Mul on sõber, kes hakkas üht kinnisvaraprojekti arendama. Tegemist on teenindushoonele korruse peale ehitamisega.

Paraku hakkas ta seda tegema ehk pisut liiga hilja. Kinnisvarabuumi edenemise mõistes. Lisaks loopis talle kaikaid kodaratesse linnavalitsus. Tööjõupuudus ehitusturul ja tema nõudlikkus ehitusmeeste suhtes on ta jätnud ilma ühegi töömeheta. Ehitusmaterjalide hinnad tõusevad. Suve lõpus hakkas vihma sadama. Kuivõrd osa katust oli maha võetud sadas vihm esimese korruse ruumidesse ja rikkus elektrisüsteemi ja hävitas suht hiljuti tehtud remondi.

Praegu puhub õues tuul u 15 m/s, temperatuur on u 5 kraadi, sajab vihma ja lörtsi.

Mees on katusel ja ehitab. Üksinda. Alustab hommikul kell 8 ja kõige hiljem lõpetas öösel kell pool 1. Aga enne 9-t ei lõpeta kunagi. 7 päeva nädalas.

Fakk juu, linnaametnikud, sitt ilm, turunõudlus ja bad luck! Fakk juu siidinäpud ja -pepud ja eneseimetlejad! Fakk juu kontorirotid, luuletajad ja joodikutest ehitusmehed! Fakk mi tuu!
Eesti mees teeb tööd. No mercy!

(Mina persetan kodus, näpin oma valget pedearvutit ja luristan teed. Varsti lähen tantsuetendust vaatama. Häbi on sõbra ees. Lunastan selle järgmisel nädalal ja lähen ehitama, ükskõik mis ilm on.)

KUMU

Ma olen siis ka nüüd otsaga Tln-sse jõudnud. Elan Selveri taga pappkasti all. Duši all käin tööjuures. Eduline.
Mulle ei hakka absoluutselt mitte midagi vastu. Jumala normaalne on olla. See on ilmselt sellepärast, et ma olin seatud fakti ette, et tule homme tööle ja läksin. Ja nüüd kui vaba aega ei ole, et mingeid mõtteid mõelda, siis ei vaeva pead eksistentsiaalsete küsimustega. Et kas sellist Eestit ma tahtsingi? Ja mis must saab? Ja miks teistel on, aga mul pole? Ja mis siis saab kui lahti lastakse ja tööd pole enam. jms jama.

Sattusin esimest korda Kumusse. Päris kobe hauss on. Kohvik on ka normull, aga õll maksab 40.-, s.o liiga palju.
Kõrvallauas räägib tüüp kõva häälega tsikile ja teistele kohvikukülastajatele:"...mingi hotelllibisnes või SPA-bisnes....cappucino võtan, saadaru, selline õhtune aeg, ma olen õhtul cappucinoinimene...". Tsikk on huvitatud, ilmselt tahab tööd saada. Meest ei taha sest nõjatub tahapoole ja käed on rinnal risti. Samal ajal kuulab tähelepanuga, üritab reageerida entusiastlikult ja naeratab tihtipeale. Näitab, et on initsiatiivikas.

Neljapäeva õhtul on siin Jüri Arraku maalinäituse avamine. Mul on kutse. Samas on kiusatus Tartusse minna. Aga äkki ei läheks. Tuleks siia, kaaniks ennast veinist kapsaks ja tutvuks kultuurieliidiga. See on dilemma.

Siit on vaade otse Kadrioru lossile. Huvitav, kas Evelin Ilves süüa ka teeb või teeb kõik asjad kokk?

Ma armastan sind!

Alati kui mul on pohmell tahan ma öelda: "Ma armastan sind!". Aga ma ei tea kellele.

Kommunismi bakter

Muidugi, härrad ostavad kirsikompotti ja terve kera juustu, Lööks hambad kõrri raisale. Kapitalist-jätis-külakurnaja. Ma sain kallilt pool leiba ja ühe piima. Fakk. Kust nad seda raha võtavad? Varastavad vä? Nahhui...
Noh, vaatame, äkki on endalegi midagi üle kantud, saaks pidupäeva puhul ühe topetboki lubada või miskit. Lubati nagu ju. Ülekannet.
Tra, loomulikult on üle kantud. Kontojääk 6.40. Nahhui sa vahid seal ukse peal! Sinusugusele ilu-eedile sõidan vabalt lõuga raisk. Isegi tühjema kõhuga kui praegu. Rebin hammastega tüki su Prada pükstest tüki ja Gucci prillid viskan vastu seina puruks!
Nüüd pöörad pilgu kõrvale. Astu edasi jah, värdjas!
Fakk, vihma ka sajab, niigi on külm. Aaaargh, sa ei näe, et ma kõnnin siin vä, vaja poriloigust läbi sõita ja mind märjaks pritsida, aifakkkkk...
Aahhh, suva kõigest...Leib maitseb hea vähemalt. Ja piim. Korjan hagu, põletan aeda ja trepikäsipuid, elan talve üle. Tuleb suvi, läheb soojemaks. Äkki leiab kuskilt korralikumad saapadki. Ei pea külmetama vähemalt.
Raisk.

Raev

Sümptomid on järgmised: sisemine äng, vedelikupuudus, kehatemperatuuri tõus, ainevahetuse kiirenemine, lihastoonuse tõus, keskendumisraskused, raev, plahvatusohtlikkus, nõrgenenud suutlikkus kontrollida enda väljenduslaadi, ärritumine, soov midagi lõhkuda.

Samas, vajadusel ülim keskendumisvõime, väliselt täielik rahu, võlts huvipuudus, võlts rahu, võltsilt sõbralik ja mõõdetud väljenduslaad.

Playlistis on Pantera, Clawfinger, Metallica.

Vikerkaar 9/1987

Oi-oi-oi. Teisest Vikerkaarest, mille ma prahihunnikust üles korjasin leidsin Edgar Savisaare artikli: "Rahvussuhetest Eestis: 1970-1980. aastad I".
Artikli alguses on kirjutatud: "Credo: olla eestlane, nõukogude inimene ja kommunist..." Loen huviga...

K-M S.

Leidsin ehitusprahi konteinerist möödaminnes 3 vana Vikerkaart. Võtsin igaks juhuks kaasa.
Nüüd tegin ühe lahti, Vikerkaar 5/1990, ja leidsin sellise pildi. Radikaalne. höhöhöö:)
Nii hädasti oli vaja üles panna, et käisin autost fotokat toomas ja astusin plätaga porilompi. Sokk on märg.

Koosolek.

Vahepeal, koosolekul tuleb peale mentaalne okse. Kuulad, mis juttu inimesed räägivad ja suur öka tuleb peale. Piinlik ja rõve on. Ja siis, nagu oleks sellest vähe, korratakse sama asja veel üle. Ja siis korratakse seda veel kaks korda. Ja loomulikult ebaintelligentsel moel. Sellisel moel, kus puudub finesse ja mänguilu. Aga kus ei puudu eneseupitamine ega ka enda ülehindamine. Loomulikult ollakse seda tehes ületanud oma pädevuse ja võimupiire.

Aga mina jooksen minema, kisun riided seljast ja naeran päikesepaistes ja uduvihmas vikerkaare taustal, hüppan ja vehin kätega ja värske tuuleõhk puhub sitahaisu minema.
Ja joostes kasvavad pikad heledad juuksed, mis tuules lehvivad. Ja lillelõhn ja kogu maailma ilu langeb mu peale ja mu keha muutub sitkeks ja nõtkeks nagu Tarzanil. Elu on lill ja mina olen lill. Ja mannavaht piimaga.

Koosolek on läbi.