Päike paistab.

Musta kuubikujulise ruumi iga seina keskel on punane sõõr. Iga sõõri keskel on roheline oliiv.

Ruumi keskel ümmargusel taburetil istub torukübaraga mees. Meest on neli. Ta on nemad. Nad on siiami nelikud. Kättpidi kokku kasvanud. Ruumi seinad on neist kolme meetri kaugusel. Kõlab gong. Samal hetkel väljuvad neljast suust välkkiirelt neli pikka sisalikukeelt, mis napsavad punase sõõri keskelt oliivi ja neelavad selle alla.

Sõõride keskele tekib valguskiir. Sõõrid avanevad. Päike paistab meestele peale ja sulatab lahti nende käed. Nad hüppavad pea ees sõõri kaudu välja, helesinisesse merre ja ujuvad kallastele. Seal on kõik olemas. Päike paistab.

Võib ka nii.

Üle vihmase tänava
piki vihmast tänavat
porilompide vahel
ka sees vahetevahel
kõnnin koju.

Kukerpallitades üle tänava
veereb roheline junn
rohelise junni nimi on
Zingalamadern Shell -
ta on marslaste kunn.

Dzentelmen olen ja jalutan
edasi vihmavarju klõpsudes
peas torukübar ja keep üll
Selverist läbi ei läe,
piima ja saia on kodus veel küll.

Šveitsi šokolaadi karbis käes
võileivatort hää lõhe ja kalamarjaga
dekoreeritud pihlakamarjaga
tuleb vastu Tartu stiilseim tsikk
aga teiselpool teed kahjuks
tikkkontsad teevad tikk-tikk.

Seljas valge mantel poolik lehvimas
juuksed punased ja olekus on ättitjuud
ättitjuud varjamas haigust hinges
mille tekitas saatuslik djuud.

Õhtu on guud.

Kvaliteetse elu poole.

Saavutasin elukvaliteedi tõusu. Ostsin poest telekale universaalpuldi Xiron. Hiina toode. Maksis 49.- krooni. Töötab perfektselt.
Nüüd saan telekat voodis lebades välja lülitada ja vahetada programme ka allapoole, mitte ainult ülespoole nagu originaalpuldiga Samsung.

Lisaks sellele puhastasin katlakivist ummistunud dušisegisti Piralla. Itaalia toode. See töötab nüüd samuti perfektselt. Peenikesed veejoad väljuvad taas aukudest, mille kaudu nad väljuma peavad ning teevad seda suunaga allapoole, mitte paremale ja vasakule dušikardina vahelt välja. Seda on rahustav teada ja meeldiv kogeda.

Torumehed torupealik Eduardiga eesotsas vahetasid välja püstaku veetorud. Areng ju seegi. Selle käigus lahkus mu vannitoa seinalt veel mõni plaat. Tundub, et liigun elukvaliteedi tõstmise poole ka vannitoa sektsioonis. Vähemalt on vannitoa remondimõtted minu laiska pead viimasel ajal tihedamini läbinud kui varem.

Tsirkus.

Niikaua kui mina põõsa taga Reinu Pizzat sõin ja kokakoolat peale jõin pidas Arnold Rüütel kõnet, millega kuulutas avatuks monomentaalskulptuuri Kalevipoeg kündmas.

Kalevipoeg kündmas asub Põltsamaal Sõpruse pargis. Selle autor on Tauno Kangro. Selle ellukutsuja on Ants Paju. See koosneb mitmest elemendist - edasi rühkivast hobusest, kelle turjakõrgus on u 2 meetrit, jässakast u 2,5 meetri pikkusest (kummargil asendis) Kalevipojast hobuse taga, kes surub atra maasse, põlvesügavusest u 20-meetrisest künnivaost ja seitsmest suurest kivist, mis on künnivaost välja küntud.

Iga kivi on kellelegi või millelegi pühendet, kusjuures pühenduste valikuprintsiip on kummaline. Kui üks kivi on pühendatud esimese Eesti lipu õmblejale ja üks küüditatud eestlastele, siis üks on kõigile toetajatele ja üks suursponsorile AS Kalevile. Paatos meets money.

Kohal olid president, maavanem, ministreid, riigikogu liikmeid, vallavanemaid, Põltsamaa linnapea, Urmas Sõõrumaa, Heldur Meerits, Simson Seakülast, prussakaid, kes eelnevate ümber lipitsesid ja u paarituhandeline inimhulk.

Peeti kõnesid. Räägiti Eestist, eestlastest, põlluharimisest, Eestist, eestlastest, raskest ajaloost, põlluharimisest, AS Kalevist, toetajatest. Tehti nalja, lauldi, peeti kõnesid, lauldi.

Rahvas sai näha kuulsaid inimesi. Sai tasuta kommi. Sai kuulda koorilaulu. Sai näha ilutulestikku. Saab edaspidi näha monumentaalskulptuuri, päeval päevavalguses, öösel elektrivalguses. Rahvas sai tsirkust. Nüüd teavad keda valida.

Mina sain sita pizza peale 25.- eeku kulutada ja tegelda antropoloogiliste vaatlustega.

Surnud elus.

Täna hommikul olin heleroheline viinamari. Päev on läbi. Olen muutunud rosinaks. Igaks juhuks hiilin mööda seinaäärt.

Homme ärkan vara. Kell 5:46. Käin vargsi duši all. Teen hästi vaikselt. Kuivatan ennast vannitoa nurgas. Liigseid liigutusi ei tee. Liiga suure amplituudiga liigutusi ka mitte. Hambaid harjan nii, et küünarnukiga ei vehi. Pärast söömist lipsan tasahilju välja. Et keegi ei märkaks. Kõnnin kiiresti raudteejaama poole. Lühikeste kiirete sammudega. Pilgu hoian maas. Äkki tuleb keegi vastu ja vaatab mulle otsa. Ma ei taha seda. Ma ei taha neid näha. Kedagi ei taha näha.

Istun rongi. Pilgu hoian maas. Klienditeenindajale vastan siiski sõbralikult, sest ma ei taha teda solvata. Siis süvenen millegi lugemisse. Tallinnasse jõudmine on kergendus. Rongilt lahkuva massi seas olen juba anonüümne. Tallinn on anonüümne. Ma ei koti seal kedagi. Keegi ei märka mind. Lähen üle tee parki. Liigun mööda Schnelli tiigi äärset rada. Seal mulle meeldib. See skulptuur kelle tagumik on maa sees, on lahe. Seal on vähe inimesi. Nende tempo on aeglane. Nad on rahulikud.

Wismaris olen asjalik. Räägin ainult seda mida vaja. Hakkan jälle kasvama viinamarjaks. Võtan bussi, sõidan Tartusse. Kuulan muusikat mida tahan ja olen üksi. See on hea. Mõtlen. Püsikiirusehoidja puudumine häirib.

Võtan Tartust inimesed peale. Nad on lärmakad. Teen sõbralikku nägu. Tegelikult olen väsinud ja tüdinud. Panen inimesed sadamas maha. See on kergendus. Olen väsinud. Sõidan tagasi. Mõtlen asjadele, millest ma lahti ei saa. Sõidan. Olen väsinud. Jõuan koju. See on kergendus. Viskan pikali. Magan tunnikese. Lähen sünnipäevale. Kuigi ma ei taha. Tahan puhata ja üksi olla. Ma ei joo ka ju enam.

Olen robot ja teen mis kästakse. Olen üksi. Mandun ja tõmbun endasse. Protsess jätkub. Olen surnud elus.

Eesti elu

Selveris käisin. Astusin uksest välja. Ukse ees seisis kabriolett Ferrari. Pargitud kuhugi nurga peale ja loomulikult autode sõiduteele ja parkimiskohtade kõrvale. Jäin huviga ootama, et 1)mis häält auto teeb 2)kes sellega sõidab.
Hääl hääleks a siis tuli omanik. Nokats peas, mingi natuke hip-hop a pm 10 kildi peale näha, et jõmm, mis jõmm. Ilmselt metsa- ja siis kinnisvarasoonele sattunud.
Ferrarirüvetamine, ma ütleks. Selline auto, nagu ka smoking paneb intelligentse inimese teistmoodi käituma. Käituma vastavalt. Ega Ferrari matsi riku.
Selline elu meil siin Eestimaal.

U-nägu vol 2.

Täna öösel nägin jälle und, mida ma mäletan.

Sõitsin GAZ-53-ga hästi aeglaselt kuigi gaas oli põhjas. A kiiremini ei tahtnudki. Mingi tüüp istus kõrval. Järsku jäid ette 2 vanamutti. Kõndisid, suured küürud seljas umbes sama kiiresti kui ma sõitsin, aga tiba aeglasemalt. Ma jõudsin neile järjest lähemale. Nii lähedale, et ma ühte enam üle kapoti ei näinud. Siis hakkasin mööda sõitma. Keerasin rooli tunde järgi vasakule, et mõlemast mööda saada. Nägin, et ühest sain mööda, aga teist ei näinud. Küsisin kõrvalistuja käest, et ou vaata aknast kas ma sain mööda ja võin tagasi keerata. "Jah, võid", ütles ta. Hakkasin keerama ja siis jätsin millegipärast auto seisma. Läksin välja vaatama ja nägin, et olin sellest teisest, keda ma hästi ei näinud, esimese rattaga tagasikeeramise ajal üle sõitnud. Auto külg oli verd ja löga täis. Valkjaid ajutükke vedeles ka. Mutt oli puruks plärtsatanud. Mitte midagi ei jäänud järgi.
Teine mutt vahtis lolli näoga. Emotsioonitult nagu mingi ese. Mina mõtlesin, et jama raisk, nüüd peab autot pesema. Aga muidu jättis külmaks.

Siis ärkasin üles ja läksin vannituppa, mille kraanist ei tulnud tilkagi vett, sest usinad töömehed olid jõudnud hommikul veetorud keldrist maha lõigata. Tegin selgeks, et hommikul on võimalik ennast veekeetjast leitud kahe kruusitäie veega täiesti adekvaatsesse konditsiooni viia kuigi pead pestud ei saanud.

Varun vett. Igaks juhuks.

Mul on hea meel, ikka veel.

Hapukapsas riisi, ubade ja õunamahlaga on väga huvitav kombinatsioon. Soovitan proovida.
Täna hommikul selgitasime välja misasi on angervaks. Kas sellest ka salatit saab teha on hetkel ebaselge. Samas ei kavatse me selle probleemiga täna rohkem tegeleda. Minu ümber on jätkuvalt väga ilusad inimesed! Jätkuvalt on mul selle üle hea meel.

Ma olen Malle!!!

Ma ei peaks kunagi joomist maha jätma, vaid pigem seda soodustama. Sest ma olen nii geniaalne kui ma olen täis. See ei ole subjektiivne hinnag. See on objektiivne. JAH, MA SUUDAN ENDA SUHTES OLLA OBJEKTIIVNE! Mu kõrval on väga ilusad ja targad inimesed ja hoolimata sellest et ma nii ilus ei ole hämmastan ma ennast pidevalt oma tarkusega, oma naljasoonega ja ettenägemisvõimega, mis põhjustab kõike seda eelmist. Mida? Küsite te. Küsige edasi. Napakad, te ei saa aru. Ma ei viitsi seletada ka. Olen ma Kuningas? Olen ma Idioot? Olen ma uskumatu mees? JAH. MA OLEN VÄRDJAS!!!! Ma armastan Teid kõiki! väga.
lollakad.

Head sõbrad.

Mul on mõned sellised sõbrad, et kui ma täna hommikul üles tõusin, siis ma olin lihtsalt nii heldinud sellest kui head sõbrad nad on. Esimene mõte, mis pähe tuli oli, et ma armastan neid häid sõpru, sest nad on nii head mu vastu olnud. Ja ma olen tänulik nende eest. Ja samal ajal ei olen pisut segaduses ega mõista miks nad minusugusega sõbrad tahavad olla. A tahavad ja on ja ma armastan neid selle eest. Head sõbrad, ma armastan teid! Ja olen teie eest piiritult tänulik!

Parim unenägu

Kuivõrd mulle tundub, et mu roie on murtud, siis nägin ma öösel järgmist unenägu.
Roie tuli seest päris lahti ja läks kuskil kõhupiirkonnas täitsa viltu. Läbi naha oli käega tunda. Otsustasin ta enda seest päris välja võtta. Sain läbi naha kuidagi roide otsast kinni ja mudisin ja üritasin seda ülespoole suruda niikaua kui sain otsa suust kätte. Tõmbasin kondi välja.
Siis tundus, et sees on mingeid juppe veel üle. Samasuguse mudimise peale sain veel kätte ühe selgroo ketta ja miskipärast rangluu. Siis läksin vannituppa, pesin nad ollusest puhtaks, võtsin sülle, sest nad olid miskipärast väga suured ja läksin traumapunkti, et saada vaadata kas neid äkki mu sisse tagasi saaks panna. Ilma nendeta oli kergem ja tervem tunne.