Puhka rahus, Jaan Kross.

Suur Inimene läks teise Suure Inimese ja oma sõbraga pilve peale asju arutama.

Võimsad mehed mõlemad. Viimati lahkunuga on olnud au isiklikult kohtuda. Muljetavaldav mees.

Prognoos.

Üks organisatsioon lasi endale kuuli jalga. Selle tagajärjeks on infektsioon, mis paneb jala mädanema. 

Mingil hetkel tulevikus jalg murdub. Tekkinud avausest paiskub välja mädahais ning selle seest jooksevad välja prussakad ja vaglad, mis papist kookonit alati täitnud on, kuid mida enamik märganud pole. 

Karkass vajub kokku ja saabub äratundmine, et nähtud on ainult ülevõõbatud valet. Keha kukub kokku, selle otsast murdub pea ja veereb kolinal rentslisse. Üks ajastu noores ühiskonnas saab läbi.

Sisu hakkab lugema rohkem kui eales varem. 

Back in bisnes.

Päev algas sellega, et kõik oli perses ja jätkus samamoodi. Liiga pikal autosõidul Pärnust Tartusse olin veendunud, et kõik on jätkuvalt perses ja aina hullemaks läheb.
Lõpuks jõudsin ma Tartusse. Hinges oli auk, mis ulatus minu tühja hinge lõpmatusse sügavusse. Love don't live here anymore, mõtlesin.

Otsustasin tulla ja vana head Lõunakeskust kaeda. Uksest sisse astudes tuli mulle vastu minu umbes 1-3. klassi pruut. Elas Tiigi ja Pepleri nurgal. Mind ta ei näinud. Aga tema nägemine andis impulsi. Mul tuli meelde, et ma elasin kunagi Tartus ja ma ei ole siin kaua olnud ja järsku tulid mulle meelde kõik sõbrad, keda ma kaua näinud pole ja lokaalid kus ma kaua käinud pole. Ja rõõm tuli mu sisse tagasi. Ja entusiasm. Pidepunkt. Ma olen jälle olemas ja auk minu sees on täidetud. Ma lähen oma kallite sõprade juurde ja lokaalidesse ja olen nii nagu homset polekski. Olen vaba.

Mack is back, sitting in the back of the Cadillac. Enjoying the ride.

Kiretu.

Enam ei oska ühtegi luuletust kirjutada. Justnagu tahaks, aga ei suuda. Luulevõrsed on ilmselt närbunud. Huumor on ka otsa saanud. Asjad ei ole ei lihtsad ega keerulised, selged ega hägused. Ei ole ka ilusad ega koledad. Asjad on hämu. Hall rosolje. Olen masin. Tehke minuga, mis tahate. Algatusvõimet ja -tahet mul ei ole. Ainult hallus ja umbusu inerts.

Tagasi on edasi.

Nüüd olen ma tagasi. Minu maailmapilt on avardunud. Ma näen teistsuguseid, avaramaid perspektiive maailmas ja endas ning endal maailmas. 

Samuti näen teistsugusena Eestit ja eestlasi, kahjuks rohkem negatiivses valguses. Siin on palju abstraktset viha, mis on tingitud iseenda piiramisest ja survestamisest. Siin on vähem lahkust ja siirust, rohkem kahtlustamist, intriige ja pettuseootust. Rohkem tõsidust. Sitad on ilm ja teenindus. Portsjonid on väikesed ja ülehinnatud. Võib-olla on see ajaloost. Võib-olla kliimast. Välja tahetakse näida rohkem kui ollakse, aga ollakse vähem kui näidakse. Väärtused on vildakad ja ainult sõnades.

Hea on see, et maad on inimeste kohta palju, maa on ürgne ja meri karge. Viin on hea ja suitsusaunad ka. Leiab ka head ja lihtsat toitu, mis on aus ja täidab kõhtu. Internet on igal pool. Kuskil on sõbrad, kes suudavad olla siirad, sõbralikud ja keda võib usaldada, keda mõistan ja kes mõistavad vastu. Sellised ehedad tüübid. Mitte munnid, skisod ega tühised eputrillad. 

Elu on siin ja seal, aga nüüd tean, et on üks koht kuhu minna ja kus mulle meeldib. Kui siin enam kannatada ei taha.