On halb.

Ärkasin, sest ei saanud magada, sest Eesti pärast on mure. Ma tean rohkem kui keskmiselt teatakse ja seetõttu on mure suurem. Õnneks on uudised pisut rahustavad. Politsei hakkavat asju kontrolli alla saama.

Ma tõusin üles ka sellepärast, et tunnetada, et ma olen jälle kaotanud ja valesti mõistnud. Poen oma kesta sisse tagasi. Head ööd.

Sööge antioksüdante!

Allaneelatud pahameel kutsub organismis esile oksüdatsiooniprotsesse. Seda on füüsiliselt tunda. Antioksüdantidega saab seda tasakaalustada. Ma loodan et tomat ja kurk on antioksüdandid.
Pahameelt alla neelata ja mitte tagasi põrgatada on seega tervistkahjustav tegevus. Elamisel on ka muid tervistkahjustavaid kaasmõjusid. Šveitsi sõltumatu uuringute instituudi andmetel on elamine niivõrd tervistkahjustav tegevus, et see võib enamikel juhtudest põhjustada surma.

Be aware of Richard!

Trenn.

1st stage: 9 kilti McRide'i.
pitstop: kahekordse juustuburgeri eine peekoniga
2nd stage: 16 kilti tagasi.

Palju häid mõtteid!

Istusin eile Tartus Atlantise kõrval pargipingil ja jõin gin'i. Ilm oli ilus, peaaegu kevadine, aga mitte veel päris. Linnud laulsid. Nad laulsid mulle, et kui armuda siis kevadel, Tartus ja lõplikult! Teised ajad ja kohad ei olevat nii head, lõõritasid nad.

Ilus oli olla, sest kole oli möödas.

Ja siis ta langes põrmu, sest see oli kõige ilusam, mida ta eales näinud oli ja lilled õitsesid ja päike paistis ja järv loksus ja meri mühises ja jõgi voolas ja lind laulis ja gepard jooksis ja kala ujus ja tuul sahistas lehti. Kõik kole oli selja taha jäänud ja ilu laius tema ees ja kõik oli oma ja hea oli olla. Aitäh.

Saunaskäik.

Kapa-Kohilas kapaga
võistles Asmer Napaga.
Viskasid leili ja vihaga
peksid 11 vihaga.
See kes rohkem kannatab
sel' Leili õhtul annab ka.
Laval leili võttes,
ainult Leili mõtteis...
uuuh...oli see vast saunaskäik!
Asmer võitis.

Hundielu.

Kes kannatab see kaua elab
ja julgel terasest on kerad
ja rind on rasvane
ja selg on karvane
uhuu...inglismän in njuu jork:)

Pole viga.

kannus keedetud sipelgad
ülespidi kõhud, hulbivad
ei vingu neist keegi

kõhuli voodil mina
selg ülespidi pikutan
on ju asi seegi

Ootan tuult.

Täna mõtlen jälle, et mis ma tahan. Mitte ühtegi mõtet ei tule. Mitte midagi ei taha. Kõht on täis, auahnus puudub, und ei ole, intellektuaalsed huvid puuduvad, isegi sugutung puudub. Mingeid asju ma ka ei taha. Ei näe ühtegi eesmärki. Ainus tahtmine on mittetahtmist ületada, sest paigalseis mind häirib. Tahaks edasi liikuda, areneda, aga algatusvõime puudub täielikult. Mul ei ole mitte ühtegi mõtet kuhu minna, nii ajas kui ruumis.

Ilma inimesteta enda ümber ja nende impulssideta, mida nad annavad ma lihtsalt seisan ja vaatan kuidas minu ümber sebitakse. Pilved liiguvad kiiresti taevas ja maailm tormab mööda, päev vaheldub ööga ja vastupidi. Ma lihtsalt seisan ja vaatan hajameelselt enda ümber. Vahel keegi peatub, uurib mind korraks ja läheb edasi. Mul ei ole halb ja mul ei ole hea. Lihtsalt on. Või kui midagi on, siis on väike lootus. Et äkki rammib miski või keegi mind katvast kilest läbi. Olen valmis ja ootan. Võiks ju.