Sel ööl.

Äikeselisel ööl tulevad meelde kallid ja koer, kes kardab äikest. Äikeselisel ööl tuleb meelde vihmategija Aspendal ja tema kallim. Ja kahjuks tuleb meelde ka sõda, mida ma kunagi näha ei taha. Sel ööl tajun inimese nõrkust, jõuetust väiksust ja tühisust. Ja inimese ilu.

Ma ei usu, et sellel tänaval praegu keegi magab. Võib-olla ainult need, kes ennast kapitaalselt umbe on tõmmanud. See öö tõstab iivet, sest magada ei saa, õhus on elekter, looduse jõud ja lähedusevajadus.

Äike kaugeneb ja rammestunult jäävad Kalamaja tänava inimesed magama, et hommikul pisut väsinuna, kuid kummalise sisemise rahuloluga tööle minna.

Jää nüüd sinagi magama, kallis lugeja.

Õunapuud ei kõnele.

On väga hea minna vahepeal maale. Nagu mina täna käisin. Alguses sain nõgeselt kõrvetada. Aga see oli mulle paras. Siis hakkasin puid tassima. Puuriida vahelt avastasin 2 rotipesa, igasuguseid erinevaid vaklasid ja tõuke, ussikesi ja paar konna.

Vaatasin puid kohe päris lähedalt ja mulda vaatasin ja taimi. Ja muudkui imestasin kui imetabaselt peen ja mitmekesine on loodus ja kui palju erinevaid putukaid sibab ringi. Igasugust ägedat kräppi kasvas ja elas seal. Ja kõik nad on üksteise jaoks vajalikud.

Ja siis võtsin puu otsast õuna ja jälle imestasin. No kuidas on nii peenekoeline asi kasvanud? Kuidas see võimalik on? Algul pole midagi. Ainult 1 õis. Ja siis kukuvad kroonlehed ära ja hakkab kasvama õun. Muudkui kasvab ja lõpuks ongi valmis. Imelugu. Nopi aga õun ära ja söö nahka.

Kallistasin neid kõiki enne linnatulekut, andsin konnale käppa ja soovisin ämblikele kõike head. Pisukese murega vaatasin ainult õunapuud, sest sel aastal oli ta endale liiga suure kandami selga kasvatanud. Soovisin talle mõttes jõudu ja jaksu, sest õunapuuga rääkida oleks ju tobe. Õunapuud ei oska rääkida.

Nägin jaaniussi.

Nägin jah. Esmakordselt. Tagumik helendas. Huvitav loomake. Tegelikult pidada mardikas olema.

Pühapäev, 22. juuli 2007.

Nagu tavaliselt algas ka minu tänane päev ärkamisega. Pärast toimetusi asutasin ennast teele Näituse tänaval asuvasse väikesesse Hiina restorani Zen-Zen. Zen-Zen, nagu selgus, oli suletud "ventilatsioonisüsteemi parendustööde" tõttu. Hiinlasest omanik oli kohal ja tema värviplekiliste pükste järgi võis aimata, et parendustöid teeb ta ise.

Jätkasin teekonda. Möödusin tenniseväljakutest ja tõusin Toomkiriku jalamile, kus soomlastest grupile räägiti ehitise ajaloost. Laskusin mööda Lossi tänavat kesklinna, astudes läbi Lossi tn õppehoonest eesmärgiga külastada sealset WC-d. Seejärel sammusin Küütri tänavale ja sisenesin Tsink Plekk Pange, kus tellisin süüa.
Sõin praetud nuudleid munaga ja mingit kana. Kõrvale jõin vett ja kokakoolat.

Kella kolmeks oli määratud kohtumine sõber Peetriga Wilde pubis. Hilinesin sinna 2 minutit, kuid sellest polnud lugu, sest Peeter hilines 10 minutit. Tellisin musta kohvi ja vaatasin televiisorist Vormel 1-te. Peeter tellis ühe õlle ja pelmeenid. Tellisin õlle. Peeter tellis veel ühe õlle. Ma tellisin veel ühe õlle ja pelmeenid. Arutasime maailma, Eesti ja erakonna asjade üle. Rääkisime hariduspoliitikast ja muust.

Peeter lahkus koju taksoga, mina otsustasin koju jalutada. Jalutasin mööda Ülikooli ja Jakobi tänavat, pöörasin vasakule, Baeri tänavasse ja jõudsin üle Toomemäe Näituse tänavale. Ilm oli palav. Möödudest Zen-Zenist oli vahetunud silt. "Avame homme, 23.07" teavitas uus silt.

Jalutasin edasi, ületasin raudtee ja läksin Veeriku Selverisse. Ostsin 8 rulli tualettpaberit, 2 piima, leiba, lastevorsti, 2 kohukest, 3 keskmise suurusega banaani, paki "Arahiisi suhkrus", Saku D-lighti ja kilekoti ostude kandmiseks.

Avasin Saku D-lighti ja astusin kaupluse uksest välja. Poest väljudes tajusin vasemalt lähenemas midagi, millega ma ei tahtnud tegeleda. Ta tuli minu poole ja kõnetas mind. Tegemist oli umbes minuvanuse asotsiaaliga, kes tahtis raha. Kuna mul üleliigset raha ei olnud, keeldusin. Seejärel palus ta minult tükikest vorsti. Ma keeldusin kuivõrd mulle tundus imelik hakata kotist vorsti välja koukima, et seda temaga parklas jagada. Tavaliselt ma siiski annan neile midagi. Jalutasin koju.

Kogu kõndimise aja kuulasin mp3-mängijast muusikat. Erinevaid esitajaid.

Olen kodus ja panin selle kirja. Arvuti kell näitab 18.19.

Ninasarviku kripeldus.

Kui ninasarvik oli veel noor ja roheline oli tema nahk õrn ja roosa. Ajapikku muutus ta nahk paksuks ja halliks. Sääskede nõelamist ja kärbeste hammustusi ei pannud ta enam tähelegi.

"Pole väga vigagi", mõtles ta ja avas järgmise õlle.

Miski jäi siiski kripeldama.

Mustvalge mees.

Lõbustuspark on täis tulesid ja vilesid, värve ja kloune. Pargis kõnnib mustvalge mees. Tema selga on löödud üks nuga ja tema rindu teine nuga. Punane veri jookseb aeglaselt mööda musta mantlit alla. Ta ei pööra tähelepanu sellele, mis tema ümber toimub. Aga ta näeb kõike, mis tema ümber toimub. Ta kõnnib rahulikult. Ta ei jookse kunagi.

Enamik inimesi ei märka teda. Mõned märkavad. Nad vaatavad uudishimulikult talle otsa, sest ta tundub neile huvitav. Rinnas ja seljas püstiolevaid nuge ei näe keegi. Keegi ei tea kust ta tuleb aga nad arvavad teadvat kuhu ta läheb. Ta ise teab kust ta tuleb, aga ta ei tea kuhu ta läheb. Aga ta läheb enesekindlalt ja otse. Ta läheb edasi kuigi ta jõud on raugemas.

Tema selja taha jääv tee on värviline ja hägune. Suund kuhu ta kõnnib on kaetud halli uduga. Tema jaoks.
Ümbritsevad näevad seda vastupidi.

Midagi ei juhtu. Plaan töötab nagu alati.

roosa elu.

ma istun roosas kädilläkis ja lendan üle tartu ja lehvitan laine jänesele ja jaak aaviksoole kellel on peas rohelised kaabud

ja nad lehvitavad vastu ja võtavad oma kollase volvo ja võtavad mulle sappa

ja siis me lendame üle jõgeva ja järva-jaani ja jõuame tallinnasse

maandume vabaduse väljakul pärast seda kui oleme vabaduse kella pikali sõitnud
ja oleme veel vabamad

ja jalutame moskva kohvikusse ja tellime krakovi vorsti jõgeva kollase kartuliga

aga see on otsas
me naerame täiest kõrist
kui see otsas on ja ütleme kooris

lauldes

et siis tooge seee-eeeedaa, mis oooooooooon

ja siis toob edgar savisaar kes on ettekandja, meile jogurtitordi

mille peal on kalliskivid

need korjame ära ja tordi sööme nahka

vabaduse platsile on kogunenud palju rahvast ja me lehvitame neile

ja taevast langevad lilled

ja kõik joovad kokakoolat ja on õnnelikud

siis ma lendan koju tagasi sest on õhtu
istun arvuti taha

ja kirjutan sulle, et täna sai roosa kädillakiga lennatud ja moskva kohvikus käidud
ja kõik see muu

Päike paistab.

Musta kuubikujulise ruumi iga seina keskel on punane sõõr. Iga sõõri keskel on roheline oliiv.

Ruumi keskel ümmargusel taburetil istub torukübaraga mees. Meest on neli. Ta on nemad. Nad on siiami nelikud. Kättpidi kokku kasvanud. Ruumi seinad on neist kolme meetri kaugusel. Kõlab gong. Samal hetkel väljuvad neljast suust välkkiirelt neli pikka sisalikukeelt, mis napsavad punase sõõri keskelt oliivi ja neelavad selle alla.

Sõõride keskele tekib valguskiir. Sõõrid avanevad. Päike paistab meestele peale ja sulatab lahti nende käed. Nad hüppavad pea ees sõõri kaudu välja, helesinisesse merre ja ujuvad kallastele. Seal on kõik olemas. Päike paistab.

Parim unenägu

Kuivõrd mulle tundub, et mu roie on murtud, siis nägin ma öösel järgmist unenägu.
Roie tuli seest päris lahti ja läks kuskil kõhupiirkonnas täitsa viltu. Läbi naha oli käega tunda. Otsustasin ta enda seest päris välja võtta. Sain läbi naha kuidagi roide otsast kinni ja mudisin ja üritasin seda ülespoole suruda niikaua kui sain otsa suust kätte. Tõmbasin kondi välja.
Siis tundus, et sees on mingeid juppe veel üle. Samasuguse mudimise peale sain veel kätte ühe selgroo ketta ja miskipärast rangluu. Siis läksin vannituppa, pesin nad ollusest puhtaks, võtsin sülle, sest nad olid miskipärast väga suured ja läksin traumapunkti, et saada vaadata kas neid äkki mu sisse tagasi saaks panna. Ilma nendeta oli kergem ja tervem tunne.

Chuck

What would Chuck Norris do? Nii kõlab küsimus, mida pean endalt küsima kui käes on raske hetk. Chuck Norris teab alati mida teha. Jääda endale kindlaks ja anda pahadele tappa. Chuck Norris won't walk away. Ta seisab sirgelt ilma ühegi võbeluseta habemes, siis hoiatab ja siis lööb.
So, that is what I am going to do.
Kahjuks on tänases osas Chuck Norrisel mälukaotus ja ta ei tea isegi seda kes ta on, veel vähem seda mida ta tegema peaks.

Topeltmõnu

Kui süüa šaslõkki või mingit muud lihaasja, siis jääb vahepeal mõni lihakiud hammaste vahele. See on natsa ebamugav. Kui lihakiud sealt hammaste vahelt välja õngitseda ja ära süüa siis see on topeltmõnu. Esiteks saab ebamugavast tundest lahti ja teiseks saab veel natuke head liha maitsta. Head isu teilegi, head lugejad!

G-wagen. G-force.

Mercedes-Benz G-klass AMG 55. V8 Kompressor. 350 kw/476 hj. Tühimass 2,5 tonni. 0-100 km/h 5,midagi sekundit.

Ok, numbrid numbriteks. Väljast kole kast, nagu ikka. Brutaalne. Istusin sisse. Uks kaalus mingi faking paarsada kilo vist. Nagu laudauks. Mürts, uks kinni. Sees nahk ja värgid. Telekas loomulikult. Panin rihma kinni igaks juhuks, sest numbrid on liiga muljetavaldavad ja tühikäigul töötav mootor oli juba pisut hirmuäratava häälega.

Gaasi! Holy shit!!! Tagumised rattad teevad asfaldi peal kiuks ja veojõkontrolli tuli läheb põlema. Spidokas liigub sama kiiresti kui tahhomeeter. Hääl nagu badass ameeriklasel ainult tiba hullem. Selline röögatus, et koerad poevad kuuti ja lapsed hakkavad nutma ja autoalarmid tööle ja penskarid jooksevad akna peale. U 6 sekundit ja 200 meetrit hiljem on kiirus 120 ja peaks pidurdama.

Huhh. Sipelgad jooksevad mööda selgroogu üles-alla. Selline tunne on nagu võiks kõigest üle ja läbi ja mööda sõita. Tramaivõi. Pärast väikest tiiru ronin välja ja märkan sumpartorusid, mis väljuvad küljepealt! Mõlemal pool on 2 tk. Igaüks on sama jäme nagu Ikarus-bussil vms. Kummi number on 285 mm, rattad 18 tolli.

Ilma veojõukontrollita pidi asfaldi peal rattad ringi võtma. 285 laiused rattad neliveoga autol!!! Mis kaalub 3 tonni ligi ja on dziip!!! Oumaigaad.
Ringteelt Tartusse sisse keerates tahaks, et veojõukontroll oleks maas ja ta oleks tagaveoline. Esimest korda ma mõistan kui lihtsalt oleks võimalik gaasilevajutamisega autot kuival asfaldil külglibisemisse lasta. Ja mõte sellest paneb mu jälle 911-le mõtlema. Powersliding through the corners and bends…mmm…☺

Esimesed emotsioonid hakkavad üle minema ja mõistus hakkab koju tagasi tulema. Keskmine kütusekulu on mingi, kessedaikkaarvutab 26 kuni lõpmatus liitrit 100-le.
Silberauto kirjutab baasvarustuses auto hinnaks ligi 1,5 miljonit krooni, ilma käibemaksuta!

Käime korra maanteel ka. Mingid moodsad inimesed sõidavad Mazda 6ga. Bensukas nägime. Kutid ja 2 tsikki. Kutid vist jagasid midagi autodest, sest õgisid pilguga meie jõuvankrit. JÕUvankrit! Tsikid ilmselt mitte. No igatahes on nad nüüd meile maanteel ette jäänud, sest takerdusid 5-autolisse kolonni. Mööda nad ei julge minna, sest pole piisavalt kaugele ette näha. Meil on küll kaugele ette näha. Kaks korda rohkem kui vaja. Gaasivajutuse peale on mõne sekundi pärast kolonn seljataga ja spidokas näitab 170. Tühine summa. 250 jookseb välja. Seal on elektrooniline piirang.
RAMMSTEIN, ma ütlen!

Does it makes sense? No, it doesn’t. Saksmannid on napakad. Stuttgarti overengineered oversized mindblowing toodang. Schneller Helga, schneller!!!

The car/truck is rediculous. Waste of money, waste of resources, waste of good taste. (Inglise keeles kõlavad mõned asjad paremini, aga pole viga, arendame ka eestikeelset terminoloogiat). Häbi on sõita. See on nii mõttetu, et see on lahe. See on elektriliselt liigutatav peatugi ja soojendusega rool! ???

See on autotööstuse ühe ajastu monument. Übermachine für untermensch. Klassika. Napakas skulptuur. Väljendus inimese võimuihast domineerida looduse üle. Sümbol. Ajalugu, mida tuleks mäletada. Minevik.
Ja mis toob kogemusena kananaha ihule.