Weapon of choice.

Lugesin täna poliitikute blogisid. Kõik kirjutavad midagi asjade kohta ja teiste poliitikute kohta. Kokkuvõttes on kõik müra. Mõni eristub ehk teistest. Aga ikkagi on müra. Ja kui kõik on müra siis tuleb otsustada sisetunde ja usu järgi.

Mõnus tunne on kui kõik loetav on blablablablabla.

Teeks hoopis nii.

Pealtkuuldud telefonikõne Rasputini teisest otsast

MA TEEN VÄLJAST ISE VALMIS! HIND HAKKAB KOLMEST MILJONIST! ÄHÄH, ÄHÄH! JAH! KUI KLIENT ON OLEMAS SIIS HAKKAN TEGEMA. ÄHÄH, ÄHÄH!

?

Mul on selline lugu, et kõige paremad mõtted tulevad alati bussis või autoga sõites, aga siis ei saa ma kunagi kirjutada ega ülestähendusi teha ja siis kui kohale jõuan siis on kõik meelest läinud või on kirg kadunud ja tundub mõttetu siia midagi kirjutada. Aega pole ka olnud.
Kirjutasin siia juba mingi kirjelduse konverentsilt, kus ma olen aga see koosnes peamiselt vingumisest mingi esineja kallal ja ma kustutasin selle ära.
On tunne et kui jutt ei ole kujundlik, mitmetähenduslik või absurdne, siis ei ole mõtet seda kirjutada. Paradoksaalne, eksole.
Aga kindlasti ma kirjutan mingit absurdset juttu.