Saunamineku plaan positiivse arenguperspektiiviga.

Niinii. Plaan on selge! Tean täpselt mida teha!

Kõigepealt lähen sauna, siis lähen juuksurisse, siis lähen solaariumisse ja siis hakkan trenni tegema. Uued riided. Uus look. Lõpetan kooli. Hakkan rikkaks. Ostan läikiva(ma) auto! Vabastan Kuuba ja Tiibeti. Siis joon Kuubal rummi ja leotan kariibis varbaid. Annan nõu kellele vaja. Siis vananen väärikalt ja lõpuks suren ära, salapärase naeratusega näol. Lastele ja lastelastele pärandan hea tervise ja võimalused eneseteostuseks.

Ja nüüd sauna!

*Pildil tore saunaskäik positiivse arenguperspektiiviga, mille sarnasus minu tänase saunaskäiguga ei ole garanteeritud

Uppumine.

Kell on 5.40 esmaspäeva hommikul. Uni on läinud. Kõik raskused tulid korraga. Jõuan veel natuke ujuda, aga raskused jalgade otsas veavad vee alla. Ujun käte abil, toore jõuga, aga väsin. Appi ma ei hüüa, sest see ei ole minu stiil. Ja kellelegi pole hüüda. Ma kannatan. Nina on veel vee peal. Varsti enam pole. Tõmban vett kurku, läkastan, püüan meeleheitlikult vee peale saada, loodan, et äkki keegi märkab ja ulatab käe. Siis vajun, tõmban vett kurku, tõmblen veel ja vajun jälle. Käed-jalad rabelevad veel korra ja siis annan alla. Teadvus kaob, keha muutub lõdvaks, hõljun veemassides ja langen vaikselt. Nüüd on mul ükskõik, ma ei saa enam midagi teha. Vee pealt vaatavad minu vajumist inimesed, keda ma tundsin, kes olid mu sõbrad ja kes olid mulle väga kallid. Nad vaatavad veel oma suurte segaduses silmadega mulle järele ja ei mõista, mis juhtus. Aga pööravad varsti pilgud jälle üksteise poole ja päikese poole. Nad ei saa aru miks ma uppusin, neil on natuke kahju, aga nende jaoks läheb kõik edasi. Varsti jääb minust alles mälestus ja siis haihtub seegi. Kalad söövad mu laguneva keha. Sügaval kattub skelett setetega. Kõik tähtis on muutunud tähtsusetuks. Midagi ei ole enam.

Primera carta.

Hola Osvaldo!

Pocos fotos de Tallinn. Hasta luego. Nos mantendremus en contacto.

V

arutlus

me arutasime seda asja ja leidsime, et ma olen ummikus.

Isn't it aronic.

Ühe kalli inimesega lõpeb tüli, et siis teise kalliga 3 minutit hiljem alata.

Endal on koguaeg ühtemoodi sitt tunne. 

Was ist los mit mir?

Püramiidi

tipu

ots

bö

ö

Minu huvitav elu teisel märtsil.

Juhul kui kedagi huvitab, et mida ma täna tegin siis ma võin öelda küll. Ma ei ole kade.

Nimelt tõusin üles ja sõin ja vaatasin mingit toredat Rootsi lastefilmi kus head võitsid loomulikult ja viisin tühjad pudelid ja purgid Kristiine taaramasinasse, mis andis mulle 25.-.

Lisaks lahendasin mp3 mängija probleemi väga komplekssel moel. 

Esiteks ostsin selle ja siis paaritasin ta automakiga niimoodi, et olen tulemusega väga rahul ja siis tõmbasin CD-delt muusikat arvutisse, et saaks mp3 mängijasse toppida ja kuulata ja tegin kõvaketta bäkapi välisele kõvakettale. 

Siis ma keerasin veel tagumised kõlarikandurid auto küljest ära ja võtsin lahti selliselt, et sain joonistada vineerile šablooni, et saaks teised, paremad kõlarid autosse installeerida ja siis kruvisin kõlarikandurid tagasi auto külge kuni vineer on parajaks lõigatud, et kõlarid külge saaks kruvida. Ma olen selliste asjade tegemisel muide päris osav.

Ja siis likvideerisin ühe võla ja tegin inglisekeelse CV ja nomination letteri ja saatsin selle 300000 km/s Taani poole teele kuhu see ilmselt ka kohale jõudis.

Loomulikult ei ole see kõik, mida ma täna tegin ja teha kavatsen. Ma kavatsen käia veel poes ja osta saia, piima, midagi võileiva peale ja eks ma vaatan, mis veel pähe tuleb. 

Võib-olla käin autoga pesulas ka, sõitsin eile kruusateel ja kole poriseks sai. Nii ei sobi.

Ja toa kavatsen ka tolmuimejaga üle käia. Ma arvan, et kõik see on sama veetlev kui endale pudelitest maja ehitada.

Sellised lood.

Varemgi on teisel märtsil asju toimunud.