Supilõhn.

Täna ma ei tulnud autoga. Sellepärast saan võtta ühe õlle samal ajal kui ma nädalavahetuse Areeni loen. Enam tegelikult ei loe, vaid kirjutan juba siia. Ehk on see normaalne ja ma peaksingi hakkama võimalusel töölt kell 17 kopikatega ära tulema nagu inimesed teevad.

Minust vasakul istub Rhythm Doctor ja vaatab jutuubist videosid, kõrvaklapid peas. (See, mu sõbrad, oli üte, mäletan kooliajast). Rhythm Doctor on lühike, ümmargune ja sõbralike silmadega mees. Ma arvan, et ta on hea inimene. Ta joob kohvi ja on väga rahulik. Ma olen ka rahulik, aga ma joon õlut. Aeglaselt ja ainult ühe. Viimastel aegadel olen ma hakanud internetti vältima. Ma ei taha internetti minna eriti õhtuti ja nädalavahetustel.

Hmm, mingi hea supilõhn tuleb kuskilt.

Mida MINA tahan!?

Viimase sissekande tegin ma 18. jaanuaril kui ma kiiruseületamise eest trahvi sain. Sellest on nüüd üle 2 kuu tagasi. Ma tean miks ma vahepeal ei ole kirjutanud, aga ma ei ütle seda. Kindlasti ei ole see olnud viljatu periood, see on olnud akumuleerumise periood. Ilmselt on see millekski vajalik, võib-olla ka kasulik.

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi ja minu pähe on tekkinud küsimused sellest kas see, mida ma teen on see mis mind rahuldab ja mida ma tegelikult tahan teha. Mu küsimus hakkab pöörduma minu sisse. Võib-olla on see ealine iseärasus, mis paljudel kujuneb välja varasemas eas. Mis on minu kohustused ja mida inimesed minust arvavad, küsisin ma varem. Praegune küsimus on pigem pealkirjas kirjas.