Ei ja jah pahadele kemikaalidele!

Demonstreerida on mõtet ainult selliseid häid mõtteid, mis endale ja teistele rõõmu teevad või potentsiaalseid probleeme ära hoiavad. Et oleks rohkem häid mõtteid tuleb omada kehas vähem halbu kemikaale(K. Vonnegut "Tšempionide Eine"). Selleks, et minimeerida halbade kemikaalide kogust kehas maksab vältida tervistkahjustavaid tegevusi. Näiteks alkoholi tarbimist, mis põhjustab halbade kemikaalide sisalduse suurenemist ja tasakaalu hälbimist. Samas pole halba ilma heata. Alkoholi tarvitamine võib anda inspireerivaid mõtteid ja äratundmisi. Viimane ere mõte/tundmus/arusaam oli idee armukadeduse kui tunde puudumisest, mis on väga vabastav, kena ja ülev kontsept. Paraku oli see hetkeline, aga tunnetatud kogemusena teednäitav. Ehk siis on igal medalil 2 külge.

Sellest, milline tegevus on tervistkahjustav ja milline mitte saab piisava veendumusega aru ainult kogemuse kaudu. Kõik tegevused ja mõtted, mis tasakaalu kõigutavad on tervistkahjustavad. Tasakaalu on võimalik saavutada ainult hoolika läbitunnetuse kaudu. Tunnetamine ja kogemine on aeganõudvad protsessid, aga arengu tajumine on meeldiv.

Head frankfurtetit, äriklassijad

Peale mittekatkiste nahkdiivanite ja suurema joogivaliku erineb Frankfurdi lennujaama(mis tundub olema u Tartu linna suurune) bisnesklassi üks sajast laundžist Belgradi lennujaama vastavast asutusest ka teenindatud inimeste arvu poolest. Siin(jah, olen selline härra kes lakub bisneslaundžis tasuta rummi koolaga, sest viin on otsa saanud) on sitaks rahvast tegelt. Mis krdi asi see bisnesklass on, sellest ma raffapeegeldusest aru ei saa. Tõsi, seltskond on keskmisest targemate nägudega v.a. doktor Robert Mugabe poegade moodi vennad all paremas nurgas (Mugabe munad võtan ma pihku ja teen neist koogelmooglit kui ta enne ära ei sure, sest asi on isiklik!). Enivei, ma ei saa lihtsalt aru bisnesist, mida bisnesklass teeb. Kui kõik on tasuta siis mis hetkel see kinni makstakse ja kui palju see maksab? Ja miks? Ah?
Ahjaa, siia tõi mind Soome sõber Jani. Kes on Robbie Williamsist pisut lahedam.
Ei, muidu normaalne. Ei vingu. Türa, elu on seiklus! Eriti täispeaga Frankfurdis.

Unzipil on mõra peas.

Juku-Kalle Raid analüüsib minu arvates olukorda üsna teravmeelselt.

Lahe. Ausalt.

Paha on olla. Käisin eile ühes Belgradi ööklubis ja jõin dzinni toonikuga. Mitu tükki. Enne sinna minekut jõime ka asju.
Bänd oli lihtsalt supermega. Bändi nimi oli Bla-Bla Band:). Midagi sellist nagu k-funky, aga veel parem. Fanki, gruuvi, dzääsi...
2 tsikki laulsid ja minu lemmik neist kahest oli selline väike, armas ja ilus, aga väga otsusekindel ja karm tsikk, teisalt. Selline kes mingites küsimustes ei anna jalatäitki maad ära. Mitte ühtegi sammu ei astu tagasi. Respekt! Täpselt selline nagu mulle meeldib. Tema suurust ja kehakuju arvestades oli see hääl, mis temast väljus täiesti uskumatu.
Ja see tunnetus muusikas oli ka väga vinge. Nad said asjast täpselt samamoodi aru nagu mina. Grammipealt. Lahe.

Aitäh!

Mõnel päeval aastas paisutada uhkusest võib rinda. Näiteks täna. Sest Helju Valsist pean ma sügavalt lugu. Seda suurem au mul on.

Bruce Lee vs. Peeter Tulviste.

Murdepunkt.

Liivlaste vanem Kaupo lasi endale populaarses mängufilmis "Malev" ise noole silma ja suri selle tagajärjel. Vibu on huvitav riistapuu kui seda varem näinud pole. Tahaks näppida. Aga vibu on ohtlik relv kui seda valesti käsitseda.
Tikkudega on tore mängida, sest väävel vastu väävlit teeb toredat häält ja leek lahvatab põlema. Tikk lendab suure kaarega ja seda on kena vaadata. Kui tikke valesti käsitseda võib midagi põlema panna.

Mängu ilu võib olla nii kaunis ja kütkestav, et ei saagi aru kui hasardist on astutud üle mingi piiri ja tehtud saatuslik viga ongi. Nool silmas, maja põlend või auto külglibisemises posti otsa pooleks sõidetud. Ja keegi kaotatud. Aga võib-olla polnudki elu, maja ega auto midagi väärt. Ja võib-olla polnud ka seda kedagit, ega võimalustki mitte.

Valus soga.

Inimene on nõrk, ekslik.
Õppimisvõimeline ehk, hea seegi. Sest siis teab inimene, et maailma ja hingevalu ei tohi jagada, sest see on ainult koorem kallitele, sest võõrastega seda niikuinii ei jaga. Ehk. Ainult kallistega, kes ei vaja koormat. Nad vajavad head seltskonda. Koormav seltskond pole hea. Pole vaja.
Ebakindlus pole ka hea, sest ebakindlad liigutused on ebatäpsed. Sellisel puhul võib silitus asenduda raskelt kontrollitava närviimpulsi tagajärjel löögiga ja täiesti tahtmatult. Aga tagasi ei saa seda enam võtta. Ja objekt on katki. Ja käsi ka. Kuigi kavatsus oli vastupidine. Lõpuks vähemalt.
Kaks korda ei maksa kätt kuumale pliidile panna. Pannes käe pliidiraua lähedale võib tunda soojust, mis olusid arvestades võib olla meeldiv. Täiskontakti puhul tekib kõrvetus ja kõrvetuse tagajärjel põletikuline reaktsioon, mis on pikaajalisem ja mõjutab organismi tervikuna. Kogemus jääb meelde. Kogemusest õpitakse. Okastraadi vahele enam ei ronita. Okasroosid hirmutavad ka.
Aga mis siis saab? Ei tea. Ilmselt jääb šampus joomata.
Lahkun unne. Homme on sama tark. Ülehomme targem.

Fak juu.

Ma olen liiga vana ja ei viitsi mõningate asjadega enam tegeleda. Tõesti ei viitsi. Olen seal olnud ja neid asju teinud. Ma ei vaja emotsionaalset kurnatust.

Valesti.

Mõnikord tuleb lihtsalt niisama kurbus ja ebamugavus sisse.

Tegelt.
Täna tuli järsku sisse kurbus ja ebamugavus ja tekkis stress ja ei teadnud järsku kus olla või mida teha. Õigemini, teadmine oli, et ei tahaks olla selles kohas ja mitte seda teha. Ehk seista.
Ju ma siis olin valel ajal vales kohas vales sättumuses.
Sest seal kohas ei olnud kuskile istuda ega astuda. Hullem veel, kuskile ei olnud panna käsi ega jalgu, pilku ka mitte. Hääled kriipisid kõrva, põrand oli ebatavaliselt kõva.
Temperatuur oli siiski sobiva ja õhku, mida hingata, oli ka. Aga hoolimata sellest ei saa ma öelda, et hea seegi, sest hea ei olnud ju. Ma ei näinud selles olukorras midagi head. Ega lõbusat.
Oli valesti.
Aga mõningase elukogemuse pealt oskan öelda, et seda annab välja magada ja unustada.