Open your eyes!

Mõned asjad on ilusad ja mõned on tavalised ja mõned on koledad. Täpselt samasugune lugu on inimestega ja sündmustega. Samas võib üks inimene olla ühel hetkel ilus, teisel hetkel tavaline ja kolmandal hetkel kole. Asjadega võib samasugune lugu juhtuda. Sündmustega ilmselt nii ei ole, sest sündmused on hetkepõhised. Nad juhtuvad täpselt sellisel ajal nagu nad juhtuvad ja siis saavad nad läbi. Nad on hetkedes, mis enam ei kordu. Alati võib juhtuda sarnane sündmus nagu juba juhtunud on, aga see on siiski juba uus sündmus. Inimeste ja asjade puhul on jäävust tuvastada lihtsam kui sündmuste puhul. Inimese ja asja kohta saab anda mingid parameetreid, mis on mõlema jaoks unikaalsed ja seetõttu on võimalik samu esemeid ja inimesi tuvastada erinevatel ajahetkedel. Inimeste ja asjade kestvus ajas on pikem kui hetkelisel sündmusel, seetõttu on võimalik neid inimetaju jaoks tuvastada. See on sesmõttes loogiline, et inimesed teevad asju ja teevad neid eneste jaoks. Seega peavad nad ajalises mõõtmes olema sarnased, et üksteisega suhestuda. See suhestumine annab omakorda võimaluse iseloomustada ja anna hinnanguid nagu ilus, tavaline või kole. Sündmused on hetkelised ja minevikku kaduvad, kuid inimese kogemus võimaldab siiski erinevaid sündmusi registreerida, sest ka sündmused on sündmused ainult siis kui inimene ehk sündmuse registreerija neid märgata suudab. Vastasel juhul pole tegemist sündmusega inimese tavataju jaoks. Sündmused tekivad ja kaovad, aga nad jäädvustuvad kogemuses. Sarnase mustriga sündmused võivad korduda ja neid registreerides tekivad seaduspärasused.

Aga kogu see pikk jutt ei vasta küsimusele miks osad sündmused, inimesed ja asjad on ilusamad (või vastupidi) võrreldes teistega. Ma kahtlustan, nagu juba paar tuhat aastat enne mind arvatud on, et ilu hindamine käib mingite universaalsete printsiipide järgi. Ja ärge tulge mulle rääkima ilu suhtelisusest ja targutama kultuurikontekstidest. Ma mõtlen palju printsipiaalsematest asjadest kui kultuurikontekst. Universaalsed printsiibid=üldkehtivad reeglid=ajatud reeglid=igavikulised reeglid=maailmakord=see, kuidas asjad on=üks, mis läbib kõike. Seda mõtlen kui ütlen:"Kõik on üks". Printsiibi avaldumisvorme on kõikjal ja kogu aeg. Open your eyes!

Kõik on üks.

Vahepeal on peas 100 mõtet korraga, mille hulgast peab valima. Millist mõtet võtta ja millist jätta? Valikute tegemine on nii krdi keeruline, et pea läheb halliks otsas. Juba on õigemini. Kolmekümneselt, kui mulle niipalju antud on, on pea raudselt hall. Mõtle ja mõtle ja mõtle.

Mõtted on nii väsitavad ja koormavad, et mõtete raskuse all võib kokku kukkuda. Mõned inimesed kukuvad vahepeal mõtete raskuse all kokku või murduvad pooleks. Siis on hea kui on keegi inimene, kes aitab koormast vabastada. Heidab koorma otsast mõtteid alla ja vähendab raskust. Või siis võimendab ühte mõtet nii, et tekib fookus. Hookus-pookus.

Siin ilmselt peitub psühholoogia kui äri edu võti.

Psühholoogi vajab haige inimene, kes on tasakaalust väljas. Tasakaal saavutatakse paljude erinevate komponentide õige doseerimisega. Tasakaal võib alati hälbida. Suuremate süsteemide tasakaalu on raskem kõigutada. 2 inimest, kes moodustavad terviku on suurem süsteem kui 1 inimene. Järelikult püsib paremini tasakaalus. Kui kahest saab veel rohkem, siis peaks seda veel raskem kõigutada olema.
Siin võib peituda perekonna olulisuse võti kristliku maailmapildi järgi.

Teine variant tasakaalu saavutada on vabastada end mõtetest. Budistid vabastavad end mediteerides mõtetest. Nad pidada tasakaalus ja rahulikud olema.

Erinevad kultuurid, erinevad lähenemised. Eesmärk sama.

Aitäh!

Ei, normaalne muidu. Tulin just Raitsi juurest. Väike naps oli eile ja siis koju ei jõudnudki. Ilus ilm, käisin Sõbra Selveris ja nägin endist kooliõde, kes oli ka rasedaks jäänud.

Võtsin Actimeli ja jäätise ja ühe vee. Actimeli jõin kohe ära. Siis hakkasin jäätist sööma. Mingi 10 mootorratturit jõudis valgusfoori taha. Üks vend ajas pöörded üles ja lasi tagumise kummi eduliselt suitsema ja siis panid kõik minema.

Mina naeratasin või muigasin ja limpsisin jäätist. Jalutasin siis linna poole ja jube palju mootorrattureid tuli vastu. Üks palja ülakehaga jorss hängis ka ringi ja Kalle Kulbok sõitis punase Sierraga, lapsetool tagaistmel.

Mul oli selle üle kohe nii hea meel, et pisar tuli silma. Inimesed saavad tegeleda oma hobidega ja rahulikult elada. Mootorrattaga sõita ja jäätist süüa ja lapsi teha. Normaalne.

Nii peabki olema. Aga see ei ole iseenesestmõistetav! Seda EI TOHI võtta iseenesestmõistetavana! Stabiilne ühiskond ja rahu on asjad, mille hoidmiseks peab kogu aeg tööd tegema ja vaeva nägema. See vaev ei pea selline mureliku iseloomuga olema muidugi, selline töökas ja kohusetundlik pigem. Ja asjalik.

Olgem tänulikud selle eest, mis meile on antud, hoidkem ja väärtustagem seda. Haritagu end ja töötatagu. Elagu, õitsegu, kasvagu Eesti Vabariik!

NB! Sudaanis on 20-aastases kodusõjas tapetud umbes 2,5 miljonit inimest.