Uppumine.

Kell on 5.40 esmaspäeva hommikul. Uni on läinud. Kõik raskused tulid korraga. Jõuan veel natuke ujuda, aga raskused jalgade otsas veavad vee alla. Ujun käte abil, toore jõuga, aga väsin. Appi ma ei hüüa, sest see ei ole minu stiil. Ja kellelegi pole hüüda. Ma kannatan. Nina on veel vee peal. Varsti enam pole. Tõmban vett kurku, läkastan, püüan meeleheitlikult vee peale saada, loodan, et äkki keegi märkab ja ulatab käe. Siis vajun, tõmban vett kurku, tõmblen veel ja vajun jälle. Käed-jalad rabelevad veel korra ja siis annan alla. Teadvus kaob, keha muutub lõdvaks, hõljun veemassides ja langen vaikselt. Nüüd on mul ükskõik, ma ei saa enam midagi teha. Vee pealt vaatavad minu vajumist inimesed, keda ma tundsin, kes olid mu sõbrad ja kes olid mulle väga kallid. Nad vaatavad veel oma suurte segaduses silmadega mulle järele ja ei mõista, mis juhtus. Aga pööravad varsti pilgud jälle üksteise poole ja päikese poole. Nad ei saa aru miks ma uppusin, neil on natuke kahju, aga nende jaoks läheb kõik edasi. Varsti jääb minust alles mälestus ja siis haihtub seegi. Kalad söövad mu laguneva keha. Sügaval kattub skelett setetega. Kõik tähtis on muutunud tähtsusetuks. Midagi ei ole enam.