Äikeselisel ööl tulevad meelde kallid ja koer, kes kardab äikest. Äikeselisel ööl tuleb meelde vihmategija Aspendal ja tema kallim. Ja kahjuks tuleb meelde ka sõda, mida ma kunagi näha ei taha. Sel ööl tajun inimese nõrkust, jõuetust väiksust ja tühisust. Ja inimese ilu.Ma ei usu, et sellel tänaval praegu keegi magab. Võib-olla ainult need, kes ennast kapitaalselt umbe on tõmmanud. See öö tõstab iivet, sest magada ei saa, õhus on elekter, looduse jõud ja lähedusevajadus.
Äike kaugeneb ja rammestunult jäävad Kalamaja tänava inimesed magama, et hommikul pisut väsinuna, kuid kummalise sisemise rahuloluga tööle minna.
Jää nüüd sinagi magama, kallis lugeja.
2 kommentaari:
Ma ei kujuta küll hästi ette, kuidas ma äikese ajal seksida saaks. Ma hoopis kardan jubedalt ja tahan kaissu.
See, et äikese ajal on tunda inimese jõuetust...ma mõtlen täpselt samamoodi. Ja siis minult veel küsitakse, et miks ma kardan...
Ma saan aru mis sa mõtled. Kahekesi on äikese ajal parem.
Aga ilmselt äratas see loodusjõud minus hetkeks ka mingi looma.
See jõuetuse tunne on ses mõttes meeldiv, et saab end lõdvaks lasta ja tunda sõltumist millestki suuremast ja võimsamast ja anda ennast millegi muu meelevalda. Kaotada kontroll enda üle ja usaldada pisut äreval moel. Mitte karta.
Postita kommentaar