Ootan tuult.

Täna mõtlen jälle, et mis ma tahan. Mitte ühtegi mõtet ei tule. Mitte midagi ei taha. Kõht on täis, auahnus puudub, und ei ole, intellektuaalsed huvid puuduvad, isegi sugutung puudub. Mingeid asju ma ka ei taha. Ei näe ühtegi eesmärki. Ainus tahtmine on mittetahtmist ületada, sest paigalseis mind häirib. Tahaks edasi liikuda, areneda, aga algatusvõime puudub täielikult. Mul ei ole mitte ühtegi mõtet kuhu minna, nii ajas kui ruumis.

Ilma inimesteta enda ümber ja nende impulssideta, mida nad annavad ma lihtsalt seisan ja vaatan kuidas minu ümber sebitakse. Pilved liiguvad kiiresti taevas ja maailm tormab mööda, päev vaheldub ööga ja vastupidi. Ma lihtsalt seisan ja vaatan hajameelselt enda ümber. Vahel keegi peatub, uurib mind korraks ja läheb edasi. Mul ei ole halb ja mul ei ole hea. Lihtsalt on. Või kui midagi on, siis on väike lootus. Et äkki rammib miski või keegi mind katvast kilest läbi. Olen valmis ja ootan. Võiks ju.