Päev algas sellega, et kõik oli perses ja jätkus samamoodi. Liiga pikal autosõidul Pärnust Tartusse olin veendunud, et kõik on jätkuvalt perses ja aina hullemaks läheb.Lõpuks jõudsin ma Tartusse. Hinges oli auk, mis ulatus minu tühja hinge lõpmatusse sügavusse. Love don't live here anymore, mõtlesin.
Otsustasin tulla ja vana head Lõunakeskust kaeda. Uksest sisse astudes tuli mulle vastu minu umbes 1-3. klassi pruut. Elas Tiigi ja Pepleri nurgal. Mind ta ei näinud. Aga tema nägemine andis impulsi. Mul tuli meelde, et ma elasin kunagi Tartus ja ma ei ole siin kaua olnud ja järsku tulid mulle meelde kõik sõbrad, keda ma kaua näinud pole ja lokaalid kus ma kaua käinud pole. Ja rõõm tuli mu sisse tagasi. Ja entusiasm. Pidepunkt. Ma olen jälle olemas ja auk minu sees on täidetud. Ma lähen oma kallite sõprade juurde ja lokaalidesse ja olen nii nagu homset polekski. Olen vaba.
Mack is back, sitting in the back of the Cadillac. Enjoying the ride.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar