Surnud elus.

Täna hommikul olin heleroheline viinamari. Päev on läbi. Olen muutunud rosinaks. Igaks juhuks hiilin mööda seinaäärt.

Homme ärkan vara. Kell 5:46. Käin vargsi duši all. Teen hästi vaikselt. Kuivatan ennast vannitoa nurgas. Liigseid liigutusi ei tee. Liiga suure amplituudiga liigutusi ka mitte. Hambaid harjan nii, et küünarnukiga ei vehi. Pärast söömist lipsan tasahilju välja. Et keegi ei märkaks. Kõnnin kiiresti raudteejaama poole. Lühikeste kiirete sammudega. Pilgu hoian maas. Äkki tuleb keegi vastu ja vaatab mulle otsa. Ma ei taha seda. Ma ei taha neid näha. Kedagi ei taha näha.

Istun rongi. Pilgu hoian maas. Klienditeenindajale vastan siiski sõbralikult, sest ma ei taha teda solvata. Siis süvenen millegi lugemisse. Tallinnasse jõudmine on kergendus. Rongilt lahkuva massi seas olen juba anonüümne. Tallinn on anonüümne. Ma ei koti seal kedagi. Keegi ei märka mind. Lähen üle tee parki. Liigun mööda Schnelli tiigi äärset rada. Seal mulle meeldib. See skulptuur kelle tagumik on maa sees, on lahe. Seal on vähe inimesi. Nende tempo on aeglane. Nad on rahulikud.

Wismaris olen asjalik. Räägin ainult seda mida vaja. Hakkan jälle kasvama viinamarjaks. Võtan bussi, sõidan Tartusse. Kuulan muusikat mida tahan ja olen üksi. See on hea. Mõtlen. Püsikiirusehoidja puudumine häirib.

Võtan Tartust inimesed peale. Nad on lärmakad. Teen sõbralikku nägu. Tegelikult olen väsinud ja tüdinud. Panen inimesed sadamas maha. See on kergendus. Olen väsinud. Sõidan tagasi. Mõtlen asjadele, millest ma lahti ei saa. Sõidan. Olen väsinud. Jõuan koju. See on kergendus. Viskan pikali. Magan tunnikese. Lähen sünnipäevale. Kuigi ma ei taha. Tahan puhata ja üksi olla. Ma ei joo ka ju enam.

Olen robot ja teen mis kästakse. Olen üksi. Mandun ja tõmbun endasse. Protsess jätkub. Olen surnud elus.