Täna öösel nägin jälle und, mida ma mäletan.
Sõitsin GAZ-53-ga hästi aeglaselt kuigi gaas oli põhjas. A kiiremini ei tahtnudki. Mingi tüüp istus kõrval. Järsku jäid ette 2 vanamutti. Kõndisid, suured küürud seljas umbes sama kiiresti kui ma sõitsin, aga tiba aeglasemalt. Ma jõudsin neile järjest lähemale. Nii lähedale, et ma ühte enam üle kapoti ei näinud. Siis hakkasin mööda sõitma. Keerasin rooli tunde järgi vasakule, et mõlemast mööda saada. Nägin, et ühest sain mööda, aga teist ei näinud. Küsisin kõrvalistuja käest, et ou vaata aknast kas ma sain mööda ja võin tagasi keerata. "Jah, võid", ütles ta. Hakkasin keerama ja siis jätsin millegipärast auto seisma. Läksin välja vaatama ja nägin, et olin sellest teisest, keda ma hästi ei näinud, esimese rattaga tagasikeeramise ajal üle sõitnud. Auto külg oli verd ja löga täis. Valkjaid ajutükke vedeles ka. Mutt oli puruks plärtsatanud. Mitte midagi ei jäänud järgi.
Teine mutt vahtis lolli näoga. Emotsioonitult nagu mingi ese. Mina mõtlesin, et jama raisk, nüüd peab autot pesema. Aga muidu jättis külmaks.
Siis ärkasin üles ja läksin vannituppa, mille kraanist ei tulnud tilkagi vett, sest usinad töömehed olid jõudnud hommikul veetorud keldrist maha lõigata. Tegin selgeks, et hommikul on võimalik ennast veekeetjast leitud kahe kruusitäie veega täiesti adekvaatsesse konditsiooni viia kuigi pead pestud ei saanud.
Varun vett. Igaks juhuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar