Ma olen siis ka nüüd otsaga Tln-sse jõudnud. Elan Selveri taga pappkasti all. Duši all käin tööjuures. Eduline.
Mulle ei hakka absoluutselt mitte midagi vastu. Jumala normaalne on olla. See on ilmselt sellepärast, et ma olin seatud fakti ette, et tule homme tööle ja läksin. Ja nüüd kui vaba aega ei ole, et mingeid mõtteid mõelda, siis ei vaeva pead eksistentsiaalsete küsimustega. Et kas sellist Eestit ma tahtsingi? Ja mis must saab? Ja miks teistel on, aga mul pole? Ja mis siis saab kui lahti lastakse ja tööd pole enam. jms jama.
Sattusin esimest korda Kumusse. Päris kobe hauss on. Kohvik on ka normull, aga õll maksab 40.-, s.o liiga palju.
Kõrvallauas räägib tüüp kõva häälega tsikile ja teistele kohvikukülastajatele:"...mingi hotelllibisnes või SPA-bisnes....cappucino võtan, saadaru, selline õhtune aeg, ma olen õhtul cappucinoinimene...". Tsikk on huvitatud, ilmselt tahab tööd saada. Meest ei taha sest nõjatub tahapoole ja käed on rinnal risti. Samal ajal kuulab tähelepanuga, üritab reageerida entusiastlikult ja naeratab tihtipeale. Näitab, et on initsiatiivikas.
Neljapäeva õhtul on siin Jüri Arraku maalinäituse avamine. Mul on kutse. Samas on kiusatus Tartusse minna. Aga äkki ei läheks. Tuleks siia, kaaniks ennast veinist kapsaks ja tutvuks kultuurieliidiga. See on dilemma.
Siit on vaade otse Kadrioru lossile. Huvitav, kas Evelin Ilves süüa ka teeb või teeb kõik asjad kokk?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar