Agul.

Tööstuse tänaval tuli pimedas vastu kollases jopes neegrinaine. Teisel pool teed seisis Land Rover Defender. Lehed langesid ja tänav oli märg. Kalamajas. Kell oli pool kaksteist öösel.

Liiga imal.

Ära.

Minema ma kaon, ära siit
jätan kõik ja läen kus silmapiir
mitte midagi ei ole siin.
Ka seal ei ole mitte midagi.

Intressid rõhuvad.

Mis pahad kemikaalid need on, mis panevad üles tõusma keset ööd ja tundma end nii nagu kõik maailma mured oleksid korraga minu kaela kukkunud. Järsku tulid meelde kõik tegemata asjad ja nende koorem on üüratu. Vastutustunne rõhub valusasti. Ka rahalised kohustused on suured võrreldes sissetulekutega. Aga praegu ei saa ma midagi teha ka, sest kell on alles pool kuus hommikul. Ma peaksin tõusma alles kahe tunni pärast. Ja kui ma kell 9 tööle jõuan tulvab uksest sisse hunnik uusi muresid ja kohustusi.

Kuidas mõelda positiivsemalt kui halvad kemikaalid võtavad juhtimist üle? Kuidas taandada maailma mured endast? Täna hakkan kiiresti ja järjest asju tegema. Teen nad ära ja mõned asjad delegeerin ära. Söön nii odavalt kui võimalik. Nuudleid. Häid intressivabu nuudleid. Mmm, head kemikaalid.

Lõbusad tekstsõnumid.

Täna rõõmustas mind järgmine sms: TERVISI LUXEMBURGI VIINAMÄELT! Rõõmustas, sest sõnumi saatja oli Peeter Olesk.
Kirjutasin vastu: Tervitusi Tallinna Loomaaiast! Tal oli vist ka lõbus.



Piltidel Eesti sõber ja Luxemburgi peaminister Jean-Claude Juncker ning Tallinna Loomaaia direktor ja Loomade Kuningas Mati Kaal.
(*aitäh Postimehele pildi eest)

äääääöööööõõõõ!!!

Billie Ray

was a preachers son.

Mis on su Masterplaan?

Kui ideaalselt võimalik ei ole, siis kuidas on? Kuidas üldse on ideaalne? Kas nii, et kõik allub tahtele ja vastusurvet ei ole? Kas inimene suudab vastusurveta ennast talitseda? Kas siis kui kõik on hea on olla hea? Kas õnne on võimalik tunnetada õnnetuseta ja ilu koleduseta? Musta valgeta kui triviaalseks minna. Kas halvas on võimalik leida head ja vastupidi? Milles peitub õnn? Milles õnn peitub?

Lihtsates asjades, skisofreenia- ja ahnusepuuduses. Armastuse puudutuses. Mõistmises.

Supermani mure

on krüptoniit. See teeb rabedaks ja murrab pooleks. Paneb rääkima totrusi ja käituma lollakalt nagu ei taha. Ja eemale sest ei pääse. Oh häda, nutt ja hala. :(

Inimene arvab, Jumal juhib.

Motiveeritud õiglane arvamus.

Anname teada, et käesolevaga EI MEELDI MEILE keedetud porgandid, sest tegemist on KAHTLASE substantsiga. Küll aga meeldivad meile keedetud banaanid ja praetud kabatšokid, sest nad ON ADEKVAATSED (vt lisa).
Oleme seisukohal, et banaanid ja kabatšokid on kõrgemal porganditest, sest see on nii ja seal ei ole mingit muud varianti.
Ühtlasi juhime tähelepanu, et vastavalt KOODEKSILE on pandud kirja nii mõnigi asi. Porgand on täna põlu all ja meie poolt vihatud, seepärast juhime sellele tähelepanu, et nii nagu me selles kirjas kirjutame nii me ka arvame ja me arvame ÕIGESTI.
Leiame, et juurviljaaed peab olemas eeskujuks MORAALSE ja EETILISE käitumisega, tagades ÕIGED väärtused ning käitumisnormid ja eelistades neid alati VALEDELE väärtustele ning käitumisnormidele. Toetame SELGUST ja LÄBIPAISTVUST, mis ei sõltuks meie silmapiiri avarusest ning kutsume üles ÕIGEID tegusid tegema. Ühtlasi mõistame hukka teod, mis TEGELIKULT ÕIGED ei ole.
Lõpetuseks palume arvesse võtta, et meil on ÕIGUS, sest ME EI EKSI!

Lisa 1.
Vellole tundub, et keedetud banaanid ja praetud kabatšokid on adekvaatsed ja parimad, sest ta vaatles neid lühikese aja jooksul kalli firma binokliga.

aiai...

Elame veel.

DM baaris on olukord rahulik. Mingi purjus ja emotsionaalne baaridaam karjub telefonis oma boyfriendi/elukaaslase peale ja väidab, et ta ei ole täis. Tegelt on ta loomulikult sigalakkutäis.

Mina lugesin uudiseid ja olen teataval määral rahutu, aga usun, et me võidame selle jama, sest jeebus ja õiglus ja lakk on meie poolel. Lisaks on kuvaldahoop näkku psühholoogilist survet avaldanud, millest nad niipea ei toibu, sest nad teavad, et õigus on meie poolel. Ja kuigi nad pole sellest kunagi hoolinud, siis mingi ahistav mõju õigusel ja õiglusel on isegi kõige mõttetumale ja lamedamale selgrootule amööbile. Loodusseaduste vastu ei saa.

Kadund point.

Tänase kohta on mul öelda vähemalt neli asja, mis on olulised. Mitte ükski neist ei tule hetkel meelde niikaua kui ma mõtlen asjade peale. Kui ma hakkan mõtlema inimeste peale, kellega seoses ma neid asju üldse mõtlema hakkasin, siis tuleb nii mõndagi meelde.
Aga loodetavasti unustan ma homseks kõik. Süda ja hing peavad olema puhtad. Aga vastuvõtlikud. Ja kirglikud. Tugevad ja targad.

?

olen olemas
kuniks antud.
kauem pole.
maha kantud
hiljem olen,
su jaoks...
võin jääda
või mitte
eks jõgi otsusta.
vaid soovida
saan ma.
ja tahta.

Sel ööl.

Äikeselisel ööl tulevad meelde kallid ja koer, kes kardab äikest. Äikeselisel ööl tuleb meelde vihmategija Aspendal ja tema kallim. Ja kahjuks tuleb meelde ka sõda, mida ma kunagi näha ei taha. Sel ööl tajun inimese nõrkust, jõuetust väiksust ja tühisust. Ja inimese ilu.

Ma ei usu, et sellel tänaval praegu keegi magab. Võib-olla ainult need, kes ennast kapitaalselt umbe on tõmmanud. See öö tõstab iivet, sest magada ei saa, õhus on elekter, looduse jõud ja lähedusevajadus.

Äike kaugeneb ja rammestunult jäävad Kalamaja tänava inimesed magama, et hommikul pisut väsinuna, kuid kummalise sisemise rahuloluga tööle minna.

Jää nüüd sinagi magama, kallis lugeja.

Õunapuud ei kõnele.

On väga hea minna vahepeal maale. Nagu mina täna käisin. Alguses sain nõgeselt kõrvetada. Aga see oli mulle paras. Siis hakkasin puid tassima. Puuriida vahelt avastasin 2 rotipesa, igasuguseid erinevaid vaklasid ja tõuke, ussikesi ja paar konna.

Vaatasin puid kohe päris lähedalt ja mulda vaatasin ja taimi. Ja muudkui imestasin kui imetabaselt peen ja mitmekesine on loodus ja kui palju erinevaid putukaid sibab ringi. Igasugust ägedat kräppi kasvas ja elas seal. Ja kõik nad on üksteise jaoks vajalikud.

Ja siis võtsin puu otsast õuna ja jälle imestasin. No kuidas on nii peenekoeline asi kasvanud? Kuidas see võimalik on? Algul pole midagi. Ainult 1 õis. Ja siis kukuvad kroonlehed ära ja hakkab kasvama õun. Muudkui kasvab ja lõpuks ongi valmis. Imelugu. Nopi aga õun ära ja söö nahka.

Kallistasin neid kõiki enne linnatulekut, andsin konnale käppa ja soovisin ämblikele kõike head. Pisukese murega vaatasin ainult õunapuud, sest sel aastal oli ta endale liiga suure kandami selga kasvatanud. Soovisin talle mõttes jõudu ja jaksu, sest õunapuuga rääkida oleks ju tobe. Õunapuud ei oska rääkida.

Lindalend.

Lenda armas Linda
lase tuulel ennast kanda
elu viskab sulle kinda
paneb jalga kristallkinga.
Tunneta ja hinga!

Sinus on teemantsüdamik
väljas pole miskit
plastmasslitrid ja mädanik
kustund koni ja klaas viskit.

Maailma ilu ja lilled on ka
Siiski ära kunagi
ennast maha unusta
kui lähed lendama -
kristallkingaga.

Numb.

Pole kirjutanud pool kuud. Ju siis pole midagi olnud, mida siia kirja panna. Või vahel võimalust. Hispaanias oli sitem nett.

Kõik on tavaline ja muutub järjest tavalisemaks. Rõõmu pole millestki, ega vaimustust, ega viha, ega ilu, ega koledust. Diskol pole ka ammu käinud. Tegelt peaks. Vaim vajab raputamist. Kehagi. Hea, et rahulik uudishimu on säilinud.

Siiski, rõõm oli rattaga arendatud hämmastav perfoomans, a see oli juba üleeile vist. Ehk on hääbund. Ja paar korda olen rõõmustanud teravmeelsuse üle, mida olen täheldanud. Ja korra sain au ja komplimendi osaliseks, millist pole ammu olnud ja milliseid paljud kunagi ei saa. Aitäh.

Simpsonid olid tavapärastelt lõbusad. Aga saal naeris kuidagi valede kohtade peal. Head ööd.

Rase.

Midagi ütleks,
et saaks öeldud.
Mõtete kütkes,
olen köetud.
Mäslevad tähed,
korda ei ole.
Korratud sõnad,
lauset ei tule.

Peab küpsema,
enne ei sünnita.

Folk off!

Olen sattunud Viljandi Folgile viimase 11 aasta jooksul umbes 8 korda.

Mõned mälestused on isiklikud, teised vahendatud, aga need on asjad, mis mulle Folgiga seostuvad. Radikaalsemad noorematest aegadest.

1. Ohjeldamatu joomine
2. Palju sõpru ja tuttavaid
3. Ümberlükatud kuivkäimlasse kinni jäänud mees, kes pidi paar tundi sita ja kusega kaetult tänaval istuma
4. Varastatud/kaotatud iPod (keegi asjaolusid ei mäleta)
5. Lühikeste pükste ja käistega läbi rinnuni ulatuvate nõgeste ööpimeduses ilma piletita Kirsimäele hiilimine
6. Vihmasel ööl korduvalt kokku lastud telk
7. Mitte ühtegi lõpuni kuulatud kontserti. Viibimine väga vähestel kontsertitel.
8. Purjus juhi juhtimisel 200 km/h autoga sõitmine
9. Tundmatute tsikkidega suudlemine
10. Purukstallatud kellelegi emotsionaalse väärtusega CD-plaadiümbris ja rikutud plaat
11. Magamine suvalistes kohtades
12. Politsei soovitused seal mitte magada ja hiljem ähvardused minema viia kui järgmise ringi ajal seal olen
13. Katkine süda.
14. Teravad vestlused kohalike rullnokkadega (õnneks on mul kalduvus kaklustest kuidagi õnnelikult pääseda)
15. Ilusad, targad ja lõbusad inimesed
16. Eesti koorekiht
17. Totaka õndsusega naeratavad koledalt riides halvasti tantsivad ja pesemata õudseimad lõngad, kes omavahel miilustavad
18. Plaanitust oluliselt suuremad kulutused
19. Seksuaalne energia
20. Kohutavad pohmellid
21. Ekslemine üksinduses
22. Minule sobimatu muusika
23. 100-kilose süldiks vajunud sõbra taksosse lohistamine tema suutmatuse tõttu kõndida
24. Äärmiselt eriskummalised kohtumised ja jutuajamised

Sellepärast üritan sellel aastal kiusatusele(vt punktid 2, 15 , 19 ja 24) vastu panna ja Viljandisse oma nägu mitte näidata. Arvestades, seda kui palju sõpru seal on, on sotsiaalsele survele raske vastu panna. Aga proovin olla tugev ja lähen parem maale puid lõhkuma.
Mõned sõbrad põgenesid igaks juhuks Lätti Saulkrasti festivalile, et sellest orgiast pääseda.

Kivibergile siiski respekt!

Asjalik investeerimissoovitus.

Otsi iva rikkuse kasvatamiseks siit.
Ei tee nalja. Tõsiselt.

Nägin jaaniussi.

Nägin jah. Esmakordselt. Tagumik helendas. Huvitav loomake. Tegelikult pidada mardikas olema.

Pühapäev, 22. juuli 2007.

Nagu tavaliselt algas ka minu tänane päev ärkamisega. Pärast toimetusi asutasin ennast teele Näituse tänaval asuvasse väikesesse Hiina restorani Zen-Zen. Zen-Zen, nagu selgus, oli suletud "ventilatsioonisüsteemi parendustööde" tõttu. Hiinlasest omanik oli kohal ja tema värviplekiliste pükste järgi võis aimata, et parendustöid teeb ta ise.

Jätkasin teekonda. Möödusin tenniseväljakutest ja tõusin Toomkiriku jalamile, kus soomlastest grupile räägiti ehitise ajaloost. Laskusin mööda Lossi tänavat kesklinna, astudes läbi Lossi tn õppehoonest eesmärgiga külastada sealset WC-d. Seejärel sammusin Küütri tänavale ja sisenesin Tsink Plekk Pange, kus tellisin süüa.
Sõin praetud nuudleid munaga ja mingit kana. Kõrvale jõin vett ja kokakoolat.

Kella kolmeks oli määratud kohtumine sõber Peetriga Wilde pubis. Hilinesin sinna 2 minutit, kuid sellest polnud lugu, sest Peeter hilines 10 minutit. Tellisin musta kohvi ja vaatasin televiisorist Vormel 1-te. Peeter tellis ühe õlle ja pelmeenid. Tellisin õlle. Peeter tellis veel ühe õlle. Ma tellisin veel ühe õlle ja pelmeenid. Arutasime maailma, Eesti ja erakonna asjade üle. Rääkisime hariduspoliitikast ja muust.

Peeter lahkus koju taksoga, mina otsustasin koju jalutada. Jalutasin mööda Ülikooli ja Jakobi tänavat, pöörasin vasakule, Baeri tänavasse ja jõudsin üle Toomemäe Näituse tänavale. Ilm oli palav. Möödudest Zen-Zenist oli vahetunud silt. "Avame homme, 23.07" teavitas uus silt.

Jalutasin edasi, ületasin raudtee ja läksin Veeriku Selverisse. Ostsin 8 rulli tualettpaberit, 2 piima, leiba, lastevorsti, 2 kohukest, 3 keskmise suurusega banaani, paki "Arahiisi suhkrus", Saku D-lighti ja kilekoti ostude kandmiseks.

Avasin Saku D-lighti ja astusin kaupluse uksest välja. Poest väljudes tajusin vasemalt lähenemas midagi, millega ma ei tahtnud tegeleda. Ta tuli minu poole ja kõnetas mind. Tegemist oli umbes minuvanuse asotsiaaliga, kes tahtis raha. Kuna mul üleliigset raha ei olnud, keeldusin. Seejärel palus ta minult tükikest vorsti. Ma keeldusin kuivõrd mulle tundus imelik hakata kotist vorsti välja koukima, et seda temaga parklas jagada. Tavaliselt ma siiski annan neile midagi. Jalutasin koju.

Kogu kõndimise aja kuulasin mp3-mängijast muusikat. Erinevaid esitajaid.

Olen kodus ja panin selle kirja. Arvuti kell näitab 18.19.

Kallid olejad.

jeebus,
mu küla on mu vennad
hinges
mitte mõistuses.

jeebus,
õed ka
neid ära unusta
ja kaaslasi eluteel

nad on olemas veel,
kaua.
sest oleme noored
südames

young at heart
ja ihuski.
sileda ning karvase
naha sees

oleme hästi.

Pošjol nahhui!

(Häbi)lugu.

Mul hakkas natuke piinlik, et ma selline autopede olen. Nagu rullnoklik vms.
Seepärast pean ma selle postituse peale kirjutama, et Porsche reklaam viimane ei oleks. Peale selle ei maksa Porsche selle reklaami avaldamise eest mulle mitte sentigi.
Hea meel on selle üle, et seoses kinnisvaraturu persekukkumisega saab varsti odavalt Porschesid osta. Kahjuks mina ei saa, sest minul nii palju raha ei ole. Aga see ei valmista mulle sugugi kurba meelt.

Siinkohal võin avaldada saladuse, kuidas kurba meelt ära ajada. Tehke endale vorstivõileib tomatiga, kruusi kallake külma piima. Siis sööge võileiba ja jooge piima. Kugistada ei tohi. Niimoodi rahulikult aga isukalt sööge ja muhelege. Telefon lülitage välja, sest selle helin võib isule pärssivalt mõjuda. Kui just keegi eriti meeldiv inimene ei helista kellega oleks hea koos võileiba süüa.
Nimelt on tänapäevaste infotehnoloogiavahendite abil võimalik koos teise inimesega võileiba süüa või õlut juua sellisel viisil, et kaaslane ei pea olema ei ruumis ega isegi mitte samal mandril. Poleks osanud väikesena arvatagi.

There is no substitute.

Umbes 1985. aastal sattus mulle kätte Margus-Hans Kuuse koostatud raamat 100 AUTOT. Auto number 90, aastast 1975 oli Lääne-Saksamaal toodetud Porsche Turbo (klikka nr 90-l). Tagasiteed enam ei ole...:)

parimatega,

Autopede
911

Rein kukkus maha...

...ja telefon helises edasi.

Ninasarviku kripeldus.

Kui ninasarvik oli veel noor ja roheline oli tema nahk õrn ja roosa. Ajapikku muutus ta nahk paksuks ja halliks. Sääskede nõelamist ja kärbeste hammustusi ei pannud ta enam tähelegi.

"Pole väga vigagi", mõtles ta ja avas järgmise õlle.

Miski jäi siiski kripeldama.

Rahu, ainult rahu.

Ma ärkasin hommikul aasta vanemana.
Mõtlesin sellele, et auto alt tilgub õli rohkem kui varem kuigi seda remonditi ja väideti, et on korras. Läksin vannituppa ja affid olid jälle vee ära võtnud. Vaatasin aknast välja, auto ja tänava vahele oli kaevatud kraav nii, et ma kuskile sõita ei saa. Mõtlesin, et ma olen viimasel ajal palju kulutanud ja kuu lõpuni välja ei vea. Mõtlesin veel paarile asjale, mis eile halvasti olid.
Aga ma ei hoolinud neist asjust. Kummaline rahu oli sees. Ma olin täiesti terve ja mu eilne nohu oli täiesti kadunud. Ilus oli olla, sest kole oli möödas. Jah, imelikult hea tunne. Jah, aitäh!

Vahepala.

Ilus algus päevale.

Usinad ehitusmehed alustavad tööga kell 6 hommikul. Minu akna taga. Ekskavaatorile pandi jälle hääled sisse. Ekskavaator on hea sellepärast et sellega saab ka asfalti üles võtta. Varsti alustab jälle tubli vunts, kes käivitab Bobcati, millega on hea killustikuhunnikust killustikku võtta, mis tekitab mõnusat kolinat. Vibreeriva teerulliga sõitmise jätab ta tavaliselt õnneks õhtuks. Eile tõid härrad ka teatise, milles teavitatakse majaelanikke sellest, et täna ja esmaspäevast neljapäevani ei ole kell 10-15 vett. Great success. Muidu plaanisin 9 ajal tõusta.

See pole pohmellist.

Oma karvadega kõlupea
plaadipesumasinasse toppima pean.
Ja rookima terasharjaga
puhtaks kurgu ja keele
ja kõhupiirkonnas asuva meele.
Istuma maha ja vaikima,
pimedas nurgas ja üksinda.
Ai,
why!?

Vägi!

Laulupidu on ilus ja võimas. Oma väikese korteri väikeses toas tõusin ka mina, väike eestlane, püsti ja laulsin Eesti hümni. Ja kõik see muu...!

Välispoliitika.

Tänu erakordsele andele rahvusvaheliselt suhelda oman Koskenkorva Salmiakkit, mida on väga meeldiv pitsist juua ning sellele siis külma Värska vett peale võtta. Maitseb hästi. Paremini kui esialgu kõlab. Soovitan proovida.
Värska olgu pärit Värskast mitte A'Le Coq'ilt. Värska olgu viskiklaasis. Peenemat sorti viskiklaasis. Nii on parem.

Smoothlosing.

Viie apelsiniga zongleerides
ühel käel
sõidan jalgratta
tagumisel rattal
maikaväel
joonistades ilu
teisel käel -
mängleva kergusega.
Aim kiipin mai kuul
kuni läbib mind kuul.
Järsku ool smuuz is gann.
"Tere, mis teed?"
on kogu mu teravmeel.
Komistan ja punastan.

PS! Vaikin ja nean end.

Bittersweet

Eriti just hommikuti
ja ka õhtuti
päeval on tegemist
öösel magan,
näen unes asju,
mida mõtlesin või lugesin
Ja hommikul on mõttes
unenäo inerts
ja mõte on jälle seal-
kibemagus.

Funk that.

Täna, u 10 minutit tagasi sain ma täiskasvanuks. See on erinev eelmisest staatusest. See lõhub suhteid, mida ei olnud ja avab aknaid, mis olid alati.

Diesel Power

Blows your mind drastically, fantastically!

Engine management.

Täna läks see valesti, et panin ennast liiga hästi riidesse. Piinlik lausa. Nagu mingi Riigikogu liige oleks vms. Või ärimees. Ei maksa ennast igaks juhuks paremini riidesse panna kui staatus on kui just ametikohustus ei nõua.

Tagajärg võib olla see, et inimesed kes sinuga kohtuvad, arvavad, et sa saad palju palka või on sul lihtsalt palju raha. Selle tagajärg on see, et mõni rikkur kutsub sind endaga jooma mingisse kallisse kohta ja pärast oled pankrotis, sest kui juba alustatud on siis peab lõpuni näima. Või siis mõni tsikk eeldab, et sa võiksid talle midagi välja teha ja siis oma uue bemmiga, mis nurga taha pargitud on, teda päikeseloojangut vaatama viia. Oma maast laeni akendega merevaatega korterisse. A seda on juba raskem tekitada. Eksole.

Mulle kohe ei meeldi näida rohkem kui ma olen või isegi mitte sama palju kui ma olen. Mulle meeldib näida vähem kui ma olen. See annab võimaluse olla rohkem kui näida ja see on iseenesest meeldiv perspektiiv.
On ju tobe kui keegi arvab, et valuveljed määravad auto kiiruse. Ei määra - mootor on olulisem.
Enivei, homme seda viga ei tee, et hea välja näen.

Söögihädad.

Mul on kõrini ebaprofessionaalsetest teenindajatest, kes vahetuvad iga natukese aja tagant, sest nad on noored ja tahavad edasi minna. Ega nemad pole süüdi. Süüdi on faking omanikud, kes üritavad lihtsalt pappi teenida, aga samas ei taha tööle võtta vanemaid inimesi kui verinoored tüdrukud, kes näevad kobedamad välja, aga tööd ei mõista.
Krt, kus on see koht kus saadakse aru, et suppi, praadi, magustoitu ja kohvi ei tooda korraga? Ja kus on see koht, kus ma saan oma piima ja hommikuse pudru kõigepealt ja siis kohvi järgi. Mitte piima ja kohvi ja 15 minuti pärast pudru kui piim on soe ja kohv külm.
Tra, see on korraldamise küsimus. Liigutatagu ajusid natuke.

Tunnen kaasa.

Rusikas taskus
sapp südames
närv krussis
juhe koos
väliselt rahulik
sisult lilla
ja kollakaspruuni
lögaga täidetud
monstrum.
Ila tilgub
viha keeb
ja immitseb.
Silmad on kinni
ja kollased.
Kahju on.

Sina karvadeta aff,
Mis sinuga teha?
Häirid mind.
Sul on ilus keha.

Aga tähtis see pole
Kui hing oleks kole.
Aga pole.
Hmhh.

Hing on laul ja luuletus,
Tahtmatult ma kuuletun.
Kui jõuan, võitlen. Justin Case.
Kiipin päkkd mai sjuutkeiss.
Et joosta minema.

No ja lähme edasi,
Eksole.
Vaata end siis peeglist!
Kellele ei meeldiks.

Meeldiks Mallele ja Pallele
Võimalik, et Kallele.
Pillele ja Rullele
Kurat teab veel kellele!?
Äkki Villule?

Ai dount maind,
Ai anderständ.
Zis is ueer ai ständ.

Its kuul.
Ju ruul.
Aim kuul.

Tähtis koosolek!

öäääääõõõõkkkriiiikksssssssmmmmuuuuuuuiiiieeeeessstststzzzzzznjjjsnnnnnkkanlnjkjlbjklhhköO

Midagi pole öelda.

Adavere bensujaamast ostsin kummalise joogi - must jäätee šveitsi kanepiõie siirupi ja kanepiõie ekstraktiga.
Ma joon selle nüüd ära ja vaatan, kas toimib.
.....
5 minutit hiljem ei toimi. Lähen jalutan eiteakuhu. Nõmme keskusesse näiteks.

Räägi-räägi.

Ma olen rääkija. Vastupandamatu vajadus on asju "sirgeks" rääkida, kuigi see on juba ette läbikukkunud üritus. Lisaks tahaks mõningaid asju südamelt "ära" rääkida, kuigi seda ei taheta kuulata ja pigem joostakse kandade välkudes eest.
Tegelt saan ise ka aru, et rääkimisel ei ole mõtet, sest kõik on niikuinii arusaadav ja ega ma rääkimisega tehtud vigu paranda. Ilmselt on vaja rääkida, sest koorem on sees ja rääkides saab koormast lahti.
Äkki saab kirjutamisega natuke rääkimisvajadust rahuldada, võimalik et on veel mingeid kompensatsioonimehhanisme.

Tähtis, lugege kindlasti!

Idee, et eestlaste laul võiks lõppeda Martin Parmase ja Gerli Padari põsesuudlusega, pärineb Mari-Leenilt. Mõtte edastas ta Juhan Paadamile slaavlaste peol. Marko Reikop pööritas selle peale esialgu silmi.

Ah?

Aeg on tõe kriteerium. Aga mis kasu on tõest ja õigusest kui aeg on läbi? Tagantjärgi tarkus ei maksa midagi. Kas maksab kahelda kui on teadmatus? Kas maksab tegematust kahetseda?
Targutamine ei maksa ka midagi. Fak zis.

Soovitatava kirjanduse ülevaade.

Järgnevate arvamusavalduste lugemine Tulviste Pecilt, Oleski Pecilt, proua Ulitskajalt ja härra Vellerilt ning Laari Mardi tõlke resümee olgu käesolevaga soovitatud.
Veidemann, Kivirähk ja muud 12 professorit või asjapulka võib jätta lugemata või lugeda taustaks. Neid võite ise otsida kui tahate.

On halb.

Ärkasin, sest ei saanud magada, sest Eesti pärast on mure. Ma tean rohkem kui keskmiselt teatakse ja seetõttu on mure suurem. Õnneks on uudised pisut rahustavad. Politsei hakkavat asju kontrolli alla saama.

Ma tõusin üles ka sellepärast, et tunnetada, et ma olen jälle kaotanud ja valesti mõistnud. Poen oma kesta sisse tagasi. Head ööd.

Sööge antioksüdante!

Allaneelatud pahameel kutsub organismis esile oksüdatsiooniprotsesse. Seda on füüsiliselt tunda. Antioksüdantidega saab seda tasakaalustada. Ma loodan et tomat ja kurk on antioksüdandid.
Pahameelt alla neelata ja mitte tagasi põrgatada on seega tervistkahjustav tegevus. Elamisel on ka muid tervistkahjustavaid kaasmõjusid. Šveitsi sõltumatu uuringute instituudi andmetel on elamine niivõrd tervistkahjustav tegevus, et see võib enamikel juhtudest põhjustada surma.

Be aware of Richard!

Trenn.

1st stage: 9 kilti McRide'i.
pitstop: kahekordse juustuburgeri eine peekoniga
2nd stage: 16 kilti tagasi.

Palju häid mõtteid!

Istusin eile Tartus Atlantise kõrval pargipingil ja jõin gin'i. Ilm oli ilus, peaaegu kevadine, aga mitte veel päris. Linnud laulsid. Nad laulsid mulle, et kui armuda siis kevadel, Tartus ja lõplikult! Teised ajad ja kohad ei olevat nii head, lõõritasid nad.

Ilus oli olla, sest kole oli möödas.

Ja siis ta langes põrmu, sest see oli kõige ilusam, mida ta eales näinud oli ja lilled õitsesid ja päike paistis ja järv loksus ja meri mühises ja jõgi voolas ja lind laulis ja gepard jooksis ja kala ujus ja tuul sahistas lehti. Kõik kole oli selja taha jäänud ja ilu laius tema ees ja kõik oli oma ja hea oli olla. Aitäh.

Saunaskäik.

Kapa-Kohilas kapaga
võistles Asmer Napaga.
Viskasid leili ja vihaga
peksid 11 vihaga.
See kes rohkem kannatab
sel' Leili õhtul annab ka.
Laval leili võttes,
ainult Leili mõtteis...
uuuh...oli see vast saunaskäik!
Asmer võitis.

Hundielu.

Kes kannatab see kaua elab
ja julgel terasest on kerad
ja rind on rasvane
ja selg on karvane
uhuu...inglismän in njuu jork:)

Pole viga.

kannus keedetud sipelgad
ülespidi kõhud, hulbivad
ei vingu neist keegi

kõhuli voodil mina
selg ülespidi pikutan
on ju asi seegi

Ootan tuult.

Täna mõtlen jälle, et mis ma tahan. Mitte ühtegi mõtet ei tule. Mitte midagi ei taha. Kõht on täis, auahnus puudub, und ei ole, intellektuaalsed huvid puuduvad, isegi sugutung puudub. Mingeid asju ma ka ei taha. Ei näe ühtegi eesmärki. Ainus tahtmine on mittetahtmist ületada, sest paigalseis mind häirib. Tahaks edasi liikuda, areneda, aga algatusvõime puudub täielikult. Mul ei ole mitte ühtegi mõtet kuhu minna, nii ajas kui ruumis.

Ilma inimesteta enda ümber ja nende impulssideta, mida nad annavad ma lihtsalt seisan ja vaatan kuidas minu ümber sebitakse. Pilved liiguvad kiiresti taevas ja maailm tormab mööda, päev vaheldub ööga ja vastupidi. Ma lihtsalt seisan ja vaatan hajameelselt enda ümber. Vahel keegi peatub, uurib mind korraks ja läheb edasi. Mul ei ole halb ja mul ei ole hea. Lihtsalt on. Või kui midagi on, siis on väike lootus. Et äkki rammib miski või keegi mind katvast kilest läbi. Olen valmis ja ootan. Võiks ju.

Ei ja jah pahadele kemikaalidele!

Demonstreerida on mõtet ainult selliseid häid mõtteid, mis endale ja teistele rõõmu teevad või potentsiaalseid probleeme ära hoiavad. Et oleks rohkem häid mõtteid tuleb omada kehas vähem halbu kemikaale(K. Vonnegut "Tšempionide Eine"). Selleks, et minimeerida halbade kemikaalide kogust kehas maksab vältida tervistkahjustavaid tegevusi. Näiteks alkoholi tarbimist, mis põhjustab halbade kemikaalide sisalduse suurenemist ja tasakaalu hälbimist. Samas pole halba ilma heata. Alkoholi tarvitamine võib anda inspireerivaid mõtteid ja äratundmisi. Viimane ere mõte/tundmus/arusaam oli idee armukadeduse kui tunde puudumisest, mis on väga vabastav, kena ja ülev kontsept. Paraku oli see hetkeline, aga tunnetatud kogemusena teednäitav. Ehk siis on igal medalil 2 külge.

Sellest, milline tegevus on tervistkahjustav ja milline mitte saab piisava veendumusega aru ainult kogemuse kaudu. Kõik tegevused ja mõtted, mis tasakaalu kõigutavad on tervistkahjustavad. Tasakaalu on võimalik saavutada ainult hoolika läbitunnetuse kaudu. Tunnetamine ja kogemine on aeganõudvad protsessid, aga arengu tajumine on meeldiv.

Head frankfurtetit, äriklassijad

Peale mittekatkiste nahkdiivanite ja suurema joogivaliku erineb Frankfurdi lennujaama(mis tundub olema u Tartu linna suurune) bisnesklassi üks sajast laundžist Belgradi lennujaama vastavast asutusest ka teenindatud inimeste arvu poolest. Siin(jah, olen selline härra kes lakub bisneslaundžis tasuta rummi koolaga, sest viin on otsa saanud) on sitaks rahvast tegelt. Mis krdi asi see bisnesklass on, sellest ma raffapeegeldusest aru ei saa. Tõsi, seltskond on keskmisest targemate nägudega v.a. doktor Robert Mugabe poegade moodi vennad all paremas nurgas (Mugabe munad võtan ma pihku ja teen neist koogelmooglit kui ta enne ära ei sure, sest asi on isiklik!). Enivei, ma ei saa lihtsalt aru bisnesist, mida bisnesklass teeb. Kui kõik on tasuta siis mis hetkel see kinni makstakse ja kui palju see maksab? Ja miks? Ah?
Ahjaa, siia tõi mind Soome sõber Jani. Kes on Robbie Williamsist pisut lahedam.
Ei, muidu normaalne. Ei vingu. Türa, elu on seiklus! Eriti täispeaga Frankfurdis.

Unzipil on mõra peas.

Juku-Kalle Raid analüüsib minu arvates olukorda üsna teravmeelselt.

Lahe. Ausalt.

Paha on olla. Käisin eile ühes Belgradi ööklubis ja jõin dzinni toonikuga. Mitu tükki. Enne sinna minekut jõime ka asju.
Bänd oli lihtsalt supermega. Bändi nimi oli Bla-Bla Band:). Midagi sellist nagu k-funky, aga veel parem. Fanki, gruuvi, dzääsi...
2 tsikki laulsid ja minu lemmik neist kahest oli selline väike, armas ja ilus, aga väga otsusekindel ja karm tsikk, teisalt. Selline kes mingites küsimustes ei anna jalatäitki maad ära. Mitte ühtegi sammu ei astu tagasi. Respekt! Täpselt selline nagu mulle meeldib. Tema suurust ja kehakuju arvestades oli see hääl, mis temast väljus täiesti uskumatu.
Ja see tunnetus muusikas oli ka väga vinge. Nad said asjast täpselt samamoodi aru nagu mina. Grammipealt. Lahe.

Aitäh!

Mõnel päeval aastas paisutada uhkusest võib rinda. Näiteks täna. Sest Helju Valsist pean ma sügavalt lugu. Seda suurem au mul on.

Bruce Lee vs. Peeter Tulviste.

Murdepunkt.

Liivlaste vanem Kaupo lasi endale populaarses mängufilmis "Malev" ise noole silma ja suri selle tagajärjel. Vibu on huvitav riistapuu kui seda varem näinud pole. Tahaks näppida. Aga vibu on ohtlik relv kui seda valesti käsitseda.
Tikkudega on tore mängida, sest väävel vastu väävlit teeb toredat häält ja leek lahvatab põlema. Tikk lendab suure kaarega ja seda on kena vaadata. Kui tikke valesti käsitseda võib midagi põlema panna.

Mängu ilu võib olla nii kaunis ja kütkestav, et ei saagi aru kui hasardist on astutud üle mingi piiri ja tehtud saatuslik viga ongi. Nool silmas, maja põlend või auto külglibisemises posti otsa pooleks sõidetud. Ja keegi kaotatud. Aga võib-olla polnudki elu, maja ega auto midagi väärt. Ja võib-olla polnud ka seda kedagit, ega võimalustki mitte.

Valus soga.

Inimene on nõrk, ekslik.
Õppimisvõimeline ehk, hea seegi. Sest siis teab inimene, et maailma ja hingevalu ei tohi jagada, sest see on ainult koorem kallitele, sest võõrastega seda niikuinii ei jaga. Ehk. Ainult kallistega, kes ei vaja koormat. Nad vajavad head seltskonda. Koormav seltskond pole hea. Pole vaja.
Ebakindlus pole ka hea, sest ebakindlad liigutused on ebatäpsed. Sellisel puhul võib silitus asenduda raskelt kontrollitava närviimpulsi tagajärjel löögiga ja täiesti tahtmatult. Aga tagasi ei saa seda enam võtta. Ja objekt on katki. Ja käsi ka. Kuigi kavatsus oli vastupidine. Lõpuks vähemalt.
Kaks korda ei maksa kätt kuumale pliidile panna. Pannes käe pliidiraua lähedale võib tunda soojust, mis olusid arvestades võib olla meeldiv. Täiskontakti puhul tekib kõrvetus ja kõrvetuse tagajärjel põletikuline reaktsioon, mis on pikaajalisem ja mõjutab organismi tervikuna. Kogemus jääb meelde. Kogemusest õpitakse. Okastraadi vahele enam ei ronita. Okasroosid hirmutavad ka.
Aga mis siis saab? Ei tea. Ilmselt jääb šampus joomata.
Lahkun unne. Homme on sama tark. Ülehomme targem.

Fak juu.

Ma olen liiga vana ja ei viitsi mõningate asjadega enam tegeleda. Tõesti ei viitsi. Olen seal olnud ja neid asju teinud. Ma ei vaja emotsionaalset kurnatust.

Valesti.

Mõnikord tuleb lihtsalt niisama kurbus ja ebamugavus sisse.

Tegelt.
Täna tuli järsku sisse kurbus ja ebamugavus ja tekkis stress ja ei teadnud järsku kus olla või mida teha. Õigemini, teadmine oli, et ei tahaks olla selles kohas ja mitte seda teha. Ehk seista.
Ju ma siis olin valel ajal vales kohas vales sättumuses.
Sest seal kohas ei olnud kuskile istuda ega astuda. Hullem veel, kuskile ei olnud panna käsi ega jalgu, pilku ka mitte. Hääled kriipisid kõrva, põrand oli ebatavaliselt kõva.
Temperatuur oli siiski sobiva ja õhku, mida hingata, oli ka. Aga hoolimata sellest ei saa ma öelda, et hea seegi, sest hea ei olnud ju. Ma ei näinud selles olukorras midagi head. Ega lõbusat.
Oli valesti.
Aga mõningase elukogemuse pealt oskan öelda, et seda annab välja magada ja unustada.

Agasid ei ole.

Armastust on palju. Annan armastust teile kõigile. Te kõik olete toredad ja armsad ja meeldite mulle oma erinevatel viisidel. Ei ole vaja küsida, et miks tema ja tema ka armastust saavad ja kas nad on paremad. Kõik on head, välja arvatud jobud ja idioodid ja matsid ja sitapead ja tüütud ja ebaadekvaatsed. Aga ülejäänud on armsad. Võtke kui pakutakse ja ärge põdege. Gotta lotta.
Agasid ei ole.

Mida elult tahta?

Niimoodi kõlab igavikuline küsimus. Tegelikult ei küsi seda mitte keegi mitte kunagi umbisikuliselt sisu suhtes.
Sisuliselt kõlab küsimus: mida ma elult (endale) tahan?. (Mulle tundub, et jutumärkide kasutamine kooloni taga ja küsimärgi taga on üleliigne, ilma on kirjapilt lihtsam. Punkt küsimärgi järel on õigustatud. See saab olema minunimeline keeleuuendus.) Vormiliselt on see umbisikuline, sest nii on viisakam ja kõrgelennulisem/filosoofilisem. See on moes.

Küsisin endalt mida ma elult tahan. Ilma pikemalt mõtlemata ja analüüsimata tuli ainult üks mõte. Tahan Porsche 911 turbot ja vaba olla ja seda, et igav ei oleks.
Hetkel ei tule nagu midagi muud pähe. Nii pealiskaudne olengi. Homse kohta ennustan, et tahan kauem magada, hambaid pesta, süüa. Mõnus.

3. kord

Ma nägin inglit. See oli 3. kord elus. Ta elab kolhoosis. Ta on hõivatud.
Nägemist.

Weapon of choice.

Lugesin täna poliitikute blogisid. Kõik kirjutavad midagi asjade kohta ja teiste poliitikute kohta. Kokkuvõttes on kõik müra. Mõni eristub ehk teistest. Aga ikkagi on müra. Ja kui kõik on müra siis tuleb otsustada sisetunde ja usu järgi.

Mõnus tunne on kui kõik loetav on blablablablabla.

Teeks hoopis nii.

Pealtkuuldud telefonikõne Rasputini teisest otsast

MA TEEN VÄLJAST ISE VALMIS! HIND HAKKAB KOLMEST MILJONIST! ÄHÄH, ÄHÄH! JAH! KUI KLIENT ON OLEMAS SIIS HAKKAN TEGEMA. ÄHÄH, ÄHÄH!

?

Mul on selline lugu, et kõige paremad mõtted tulevad alati bussis või autoga sõites, aga siis ei saa ma kunagi kirjutada ega ülestähendusi teha ja siis kui kohale jõuan siis on kõik meelest läinud või on kirg kadunud ja tundub mõttetu siia midagi kirjutada. Aega pole ka olnud.
Kirjutasin siia juba mingi kirjelduse konverentsilt, kus ma olen aga see koosnes peamiselt vingumisest mingi esineja kallal ja ma kustutasin selle ära.
On tunne et kui jutt ei ole kujundlik, mitmetähenduslik või absurdne, siis ei ole mõtet seda kirjutada. Paradoksaalne, eksole.
Aga kindlasti ma kirjutan mingit absurdset juttu.

Tasub lugeda vol.2

On palju mida tasub lugeda. Inertsist tuli 1 asi veel meelde. Olgu see siin.

Lennart Meri ja Tiina Kaalep.

“Muide, kas teie teate, kelle suvila see ikkagi oli, mis Edgar Savisaar ostis?” küsib Lennart Meri, kui olen juba uksel.

“Laidoneri?”

“Ei, Pätsi. Kõik läheb plaani järgi,” ütleb Lennart Meri.

Ma loodan, et maestro eksis. Varsti näeme.

Tasub lugeda vol.1

Pr Aaskivi vastab.

Eraldi tahaksin rõhutada järgmist:

Kas ja kuidas on ajas muutunud riigikogu funktsioonid, õhustik, kompetentsus, tase jne?

Minu jaoks on praegune Riigikogu muutunud valitsuskoalitsiooni ja erakondade tahte tuimaks vormistajaks. Kadunud on tõeline parlamentaarne debatt, kirglikud vaidlused. Puudub tunne, et inimesed, kes saalis istuvad, ka tegelikult oma tööd armastavad, oma töö tulemusi oskavad ja tahavad ette näha. Muidugi on erandeid (nt. H.-V. Seederi, L. Tõnissoni, S. Mikseri, E. Nestori sõnavõtud on alati sisulised ja asjatundlikud ning püüavad saali äratada), kuid neid on vähe.
Parlamendi maine päästmiseks on vaja kiiresti midagi ette võtta. Parlamentarismi maine on ju osalt kogu demokraatia maine!
Parlamendiliikme koht tuleks enam väärtustada! Et seal töötamisest oleks enam huvitatud kompetentsed, targad, südametunnistusega inimesed, kes mitte ainult tahaksid, vaid ka oskaksid kõnetoolist midagi öelda, et Riigikogu saal ei jääkski läbisõiduhooviks nagu selle koosseisu ajal, mil vahetus üle 70 liikme!
Siin peaks erakonnad ühiselt kiiresti tegutsema ja ühiselt tegema karmid, esialgu väga ebapopulaarsed otsused - taastama parlamendipensionid, korrastama esinduskulude süsteemi jne. Teiste riikide mudeleid on ju eeskujuks võtta! Ka meie oma parlamendis on sahtlites need mõtted olemas! Ja siis peaks kehtima kokkulepe, et tulevikus enam ükski erakond seda teemat populistlikult käsitlema ei hakka.
Jah - demokraatia on kallis! Aga mis on alternatiiv? Ainuvalitseja karm käsi? Tõepoolest - tema kulutšekkidest juba ajalehed ei kirjutaks!
Kui vaid tõesti erakonnad parlamendi maine päästmise ühiselt suudaksid ette võtta!

Asi on rohkem perses kui võiks olla, sest pooled parlamentääridest on süljetopsid. I intend to change that! In the long run.

I want to break free.

Pühendus sõbrale.

Hea sõber, jään alati Sinu heaks sõbraks. Mul on väga kahju, et Sa oled pidanud siiamaani sitta sööma. Kuid nüüd olen ma siin, et aidata. Ka Sinule võlgnen ma tänu abi eest, mis on aidanud mul saavutada staatust ja võimu. Tänu sellele saan ma asju muuta. Nüüd hoolitsen ma ka Sinu eest, hea sõber.

Leidsin oma tammepuise kontorilaua kullatud nupuga sahtlist tuhksuhkrut, mis oli sinna pudenenud kohvipausil söödud saia pealt. Loomulikult ei ole mul kahju seda Sinuga, mu kallis sõber, jagada. Võta kõik see tuhksuhkur koos minu südamliku tänuga ja raputa seda oma sitakaussi. Tehku see ka Sinu päevi magusamaks.

Alati Sinu,

Sõber

Väide ja vastuväide.

Väide:
TERE, MA OLEN VÄGA TARK! JA MUL ON MITU TUNNISTUST, MIS SEDA TÕESTAVAD! MA RÄÄGIN SELGE JA KÕLAVA HÄÄLEGA. MA ŽESTIKULEERIN AGARALT JA MINU INTONATSIOON RÕHUTAB ASJADE, MILLEST MA RÄÄGIN, OLULISUST! MA RÕHUTAN: "M A O L E N V Ä G A O L U L I N E J A E D A S T A N Ü L I O L U L I S I M Õ T T E I D!".

Vastuväide:
Ei, sa oled ennasttäis tattnokk, kes ei märka mis su ümber toimub.

Pane tähele!

Rääkides inimesega, kes on harjunud kiirelt palju informatsiooni vastu võtma, maksab läbi mõelda oma sõnum. Ei maksa alustada jutuga sellest, kus sündis vanavanaema, et jõuda kasvõi ainult 1 minuti pärast pointini, mis on 100 aastat ajas edasi.

Sellise jutuga ollakse juba esimese lause juures kaotanud. Teise poole huvi ja sõnumi kohalejõudmise võimaluse. Lisaks riskitakse lühiajalise suhtluse puhul endast mitte tõsiseltvõetava inimese mulje jätmisega. Pikaajalise suhtluse puhul on seda võimalik rehabiliteerida. Aga efektiivsem on olla täpne kohe.

Mulle meeldib sõna immediately. See justkui rõhutab sõnana iseendas seda, mida eesti keeles peab ütlema muutes sõnade järjekorda ja asetada rõhk viimasele sõnale nagu ma tegin. Samas on see eesti keeles elegantne.
It goes down to details. Nagu kõik.

Chupacabra.

Mu meel on kurb, tusane ja must,
olen õnnelik, et ei pea jooma oma enese...
Mu meel on kurb, tusane ja must,
olen õnnelik, et ei pea jooma oma enese...

Mustvalge mees.

Lõbustuspark on täis tulesid ja vilesid, värve ja kloune. Pargis kõnnib mustvalge mees. Tema selga on löödud üks nuga ja tema rindu teine nuga. Punane veri jookseb aeglaselt mööda musta mantlit alla. Ta ei pööra tähelepanu sellele, mis tema ümber toimub. Aga ta näeb kõike, mis tema ümber toimub. Ta kõnnib rahulikult. Ta ei jookse kunagi.

Enamik inimesi ei märka teda. Mõned märkavad. Nad vaatavad uudishimulikult talle otsa, sest ta tundub neile huvitav. Rinnas ja seljas püstiolevaid nuge ei näe keegi. Keegi ei tea kust ta tuleb aga nad arvavad teadvat kuhu ta läheb. Ta ise teab kust ta tuleb, aga ta ei tea kuhu ta läheb. Aga ta läheb enesekindlalt ja otse. Ta läheb edasi kuigi ta jõud on raugemas.

Tema selja taha jääv tee on värviline ja hägune. Suund kuhu ta kõnnib on kaetud halli uduga. Tema jaoks.
Ümbritsevad näevad seda vastupidi.

Midagi ei juhtu. Plaan töötab nagu alati.

2 tilka vett.

Ummik.

Olen üleväsinud, unevaeguses. Minu tööd ei väärtustata. Mul ei ole aega. Mul ei ole raha. Mulle ei maksta piisavalt ja ollakse võlgu. Mul on võlad. Mind toidetakse lubadustega, mida ei täideta. See on mõnitamine. Mul ei ole normaalset kohta, kus elada. Minuga käitutakse hoolimatult ja ebaõiglaselt. Minu organism nõrgeneb. Ma jään haigeks. Ma solvun. Ma tõmbun endasse. Ma löön käega. Ma lähen minema. Ma olen üksi. Ma olengi üksi.
Jumal, kaitse mind sõprade eest, vaenlastega saan ma ise hakkama.

London

Londonis on 2-korruselised bussid, sest need on praktilised, kuivõrd nad võtavad vähem tänavaruumi. Inimesed on sõbralikud, lõbusad ja uudishimulikud. Londonis on tugev identiteet. Londonis on ajalugu ja traditsioonid. Londonis on moodsad tehnilised lahendused. Londonis on u 11 miljonit inimest.

Londonis on briti huuumor. Londonis võib auto alla jääda, sest liiklus käib valepidi. Londonis on kallis. Londonis on vähe ruumi. Londonis on mugav metrooliiklus. Ma tunnen ennast Londonis turvaliselt. Londonis kutsutakse isegi minusuguseid sööriks, aga mitte selle originaalses tähenduses.

London on lahe. Soovitan.

Päikeseline tulevik.

Ühed toredad inimesed joonistasid 3,5 tunniga sellise pildi.

Ich bin ein Berliner!

T.H Ilves ütles Gruusia/Georgia parlamendis kõneldes gruusia/georgia keeles: "Ma olen grusiinlane/georgialane." Ilmselt proovis ta sellega reserveerida kohta tulevastes G ajalooõpikutes.
Sellesse võib suhtuda nii irooniliselt kui ka mõistvalt. Tulevik näitab kumb lähenemine on adekvaatsem.

Why me?

Eile kõndisin mäest alla ja mõtlesin et miks just mina? Millega ma olen selle ära teeninud? Ma ei ole ju teinud mitte midagi peale selle, mis on minu kohus(tus). Ja minu kohus on teha seda, mida parasjagu tegema peab. Mida mind parasjagu tegema kutsutakse.
Aga ma ei kurda. Võtan vastu, mis pakutakse ja teen.

Ja astun homme kirikust läbi. Et öelda aitäh.
Aga veel rohkem profülaktika mõttes, et endasse alandlikkust sisendada. Sest inimene peab alandlik olema.

If you know what I mean.

Tartlane

Jah, ma tean. Ei ole ammu kirjutanud.
Aga nüüd kirjutan ju.
Kirjutan sellest kuidas istun kahvees ja siin on erinevad inimesed. Üks on automüüja, kes planeerib koos kompanjoniga ilmselt autoteeninduse laiendamist. Mäletan teda ammust ajast. Ta on korp! Rotalia liige.
Üks on eriti õndsa näoga armas tsikk, kes istub ja mõtiskleb, mida teha. Ma olen teda kuskil kohanud. Joob tomatimahla jälgib inimesi ja mõtleb oma lihtsameelseid õndsaid mõtteid ja üritab samamoodi inimeste kohta midagi arvata. Ja uurib samal ajal midagi oma läpakast.
Minu ees istub sellesama kohviku endine teenindaja. Ta on hierarhias tõusnud. Ei tea täpselt kuhu, aga enam ta siin ei teeninda ja näeb välja kallim ja veel hoolitsetum kui 3 aastat tagasi. Ta ei ole siiski unustanud kuskohast tema karjäär alguse sai. See on meeldiv kui inimesed ei unusta.
Ja veel, u 10 aastat tagasi kui riik ei olnud veel sellises korras nagu ta praegu on ja maal hulkusid ringi pätijõugud ja väljapressijad, oli Tartus üks pätt kellest räägiti hirmu ja aukartusega. Tal oli lahe kiire auto ja üks esimesi baike Tartus. Ta on nüüd taas vanglast välja saanud ja tema toonane ülbus ja lai poos on asendunud sõbraliku naeratusega ja kohvi küsib ta väga viisakalt. Lisaks otsis ta meeleheitlikult eelpool mainitud automüüja pilku, et too talle tere ütleks. Ütles. Palju õnne! Loodan, et ta vanglas budistiks hakanud või Jeesuse leidnud. Soovin talle head.

Peeter Olesk on kirjutanud rändavast inimesest, kellel puuduvad juured ja kellel on nõrk identiteet. Selline inimene ei saa kunagi märkama selliseid pisiasju, sest ta ei viibi piisavalt kaua kohal, et ta neid märgata saaks. Seetõttu võib talle märkamatuks jääda ka muutumise protsess, sest muutumise märkamiseks peavad teatud muutujad püsima muutumatutena.
Aja kulg, paratamatus, sündmuste möödumine, asjade kaduvus... Nende märkamiseks peavad olema juured, selgroog, põhimõtted, identiteet, tugi.

Olen õnnelik, et mul need on ja ükskõik kui palju ma tulevikus ka rändama ei peaks. Ma jään tartlaseks.

Dick I can!

Probleem sisestatakse heledasse kasti. Kasti nimi on "Mr Wolf-The Problem Solver".

Sisestamine toimub puuduliku info ja emotsionaalsete otsustuste põhjal, millele lisandub ununemine, valeinformatsioon, intriigid ja võimumängud.

Kasti sees toimub info korrastamise ja analüüsimise protsess. Kasti teisest otsast väljub puhas koordineeritud informatsioon, mis jõuab rahulolevate inimesteni. Sitt ja saast jääb kasti sisse kinni. Kast muutub mustaks. Ööpimeduses une ajal aurub jamps kosmosesse.

Hommikuks on kast puhastunud. Kõik algab uuesti

(pildil: Mr Wolf probleemi lahendamas)

Tere Honda!

Käisin sõbra juures napsutamas ja jõudsin äsja tagasi. švipsis peaga.
Panin teleka helendama ja sealt tuleb saade "Mootorite maailmast". (Kalev Vapper on kadunud.)

Näidati ja räägiti, et on olemas selline organisatsioon nagu Honda klaab. See on klubi inimestele, kes sõidavad Honda marki autodega. Honda klaabi inimestele meeldib Hondadega kiiresti sõita. Ja niisama sõita. Autopedena võin ma öelda, et Hondad on tuntud oma heade(kõrgepöördeliste)mootorite poolest. Lisaks sellele on nad üleüldse üle keskmise hästi kokku pandud. Good engineering, no doubt.

Sedapuhku sõitsid Hondaklaabi mehed Hondadega mingil ringrajal. Võistlemise mõttes.

Mu iroonia läks kuskil kaduma. Väljenduse mõttes. Aga see on jätkuvalt olemas. Sisimas.
Paradoksaalse autopedena ütlen ma, et Hondaklaab võiks läita kollektiivse tule. Bensiinipaakides. Või avada Honda ukse, milles nad istuvad. Ja astuda maailma! Mis on eeldatavasti laiem kui kokpit.

Võitleja tee.

Mul on sõber, kes hakkas üht kinnisvaraprojekti arendama. Tegemist on teenindushoonele korruse peale ehitamisega.

Paraku hakkas ta seda tegema ehk pisut liiga hilja. Kinnisvarabuumi edenemise mõistes. Lisaks loopis talle kaikaid kodaratesse linnavalitsus. Tööjõupuudus ehitusturul ja tema nõudlikkus ehitusmeeste suhtes on ta jätnud ilma ühegi töömeheta. Ehitusmaterjalide hinnad tõusevad. Suve lõpus hakkas vihma sadama. Kuivõrd osa katust oli maha võetud sadas vihm esimese korruse ruumidesse ja rikkus elektrisüsteemi ja hävitas suht hiljuti tehtud remondi.

Praegu puhub õues tuul u 15 m/s, temperatuur on u 5 kraadi, sajab vihma ja lörtsi.

Mees on katusel ja ehitab. Üksinda. Alustab hommikul kell 8 ja kõige hiljem lõpetas öösel kell pool 1. Aga enne 9-t ei lõpeta kunagi. 7 päeva nädalas.

Fakk juu, linnaametnikud, sitt ilm, turunõudlus ja bad luck! Fakk juu siidinäpud ja -pepud ja eneseimetlejad! Fakk juu kontorirotid, luuletajad ja joodikutest ehitusmehed! Fakk mi tuu!
Eesti mees teeb tööd. No mercy!

(Mina persetan kodus, näpin oma valget pedearvutit ja luristan teed. Varsti lähen tantsuetendust vaatama. Häbi on sõbra ees. Lunastan selle järgmisel nädalal ja lähen ehitama, ükskõik mis ilm on.)

KUMU

Ma olen siis ka nüüd otsaga Tln-sse jõudnud. Elan Selveri taga pappkasti all. Duši all käin tööjuures. Eduline.
Mulle ei hakka absoluutselt mitte midagi vastu. Jumala normaalne on olla. See on ilmselt sellepärast, et ma olin seatud fakti ette, et tule homme tööle ja läksin. Ja nüüd kui vaba aega ei ole, et mingeid mõtteid mõelda, siis ei vaeva pead eksistentsiaalsete küsimustega. Et kas sellist Eestit ma tahtsingi? Ja mis must saab? Ja miks teistel on, aga mul pole? Ja mis siis saab kui lahti lastakse ja tööd pole enam. jms jama.

Sattusin esimest korda Kumusse. Päris kobe hauss on. Kohvik on ka normull, aga õll maksab 40.-, s.o liiga palju.
Kõrvallauas räägib tüüp kõva häälega tsikile ja teistele kohvikukülastajatele:"...mingi hotelllibisnes või SPA-bisnes....cappucino võtan, saadaru, selline õhtune aeg, ma olen õhtul cappucinoinimene...". Tsikk on huvitatud, ilmselt tahab tööd saada. Meest ei taha sest nõjatub tahapoole ja käed on rinnal risti. Samal ajal kuulab tähelepanuga, üritab reageerida entusiastlikult ja naeratab tihtipeale. Näitab, et on initsiatiivikas.

Neljapäeva õhtul on siin Jüri Arraku maalinäituse avamine. Mul on kutse. Samas on kiusatus Tartusse minna. Aga äkki ei läheks. Tuleks siia, kaaniks ennast veinist kapsaks ja tutvuks kultuurieliidiga. See on dilemma.

Siit on vaade otse Kadrioru lossile. Huvitav, kas Evelin Ilves süüa ka teeb või teeb kõik asjad kokk?

Ma armastan sind!

Alati kui mul on pohmell tahan ma öelda: "Ma armastan sind!". Aga ma ei tea kellele.

Kommunismi bakter

Muidugi, härrad ostavad kirsikompotti ja terve kera juustu, Lööks hambad kõrri raisale. Kapitalist-jätis-külakurnaja. Ma sain kallilt pool leiba ja ühe piima. Fakk. Kust nad seda raha võtavad? Varastavad vä? Nahhui...
Noh, vaatame, äkki on endalegi midagi üle kantud, saaks pidupäeva puhul ühe topetboki lubada või miskit. Lubati nagu ju. Ülekannet.
Tra, loomulikult on üle kantud. Kontojääk 6.40. Nahhui sa vahid seal ukse peal! Sinusugusele ilu-eedile sõidan vabalt lõuga raisk. Isegi tühjema kõhuga kui praegu. Rebin hammastega tüki su Prada pükstest tüki ja Gucci prillid viskan vastu seina puruks!
Nüüd pöörad pilgu kõrvale. Astu edasi jah, värdjas!
Fakk, vihma ka sajab, niigi on külm. Aaaargh, sa ei näe, et ma kõnnin siin vä, vaja poriloigust läbi sõita ja mind märjaks pritsida, aifakkkkk...
Aahhh, suva kõigest...Leib maitseb hea vähemalt. Ja piim. Korjan hagu, põletan aeda ja trepikäsipuid, elan talve üle. Tuleb suvi, läheb soojemaks. Äkki leiab kuskilt korralikumad saapadki. Ei pea külmetama vähemalt.
Raisk.

Raev

Sümptomid on järgmised: sisemine äng, vedelikupuudus, kehatemperatuuri tõus, ainevahetuse kiirenemine, lihastoonuse tõus, keskendumisraskused, raev, plahvatusohtlikkus, nõrgenenud suutlikkus kontrollida enda väljenduslaadi, ärritumine, soov midagi lõhkuda.

Samas, vajadusel ülim keskendumisvõime, väliselt täielik rahu, võlts huvipuudus, võlts rahu, võltsilt sõbralik ja mõõdetud väljenduslaad.

Playlistis on Pantera, Clawfinger, Metallica.

Vikerkaar 9/1987

Oi-oi-oi. Teisest Vikerkaarest, mille ma prahihunnikust üles korjasin leidsin Edgar Savisaare artikli: "Rahvussuhetest Eestis: 1970-1980. aastad I".
Artikli alguses on kirjutatud: "Credo: olla eestlane, nõukogude inimene ja kommunist..." Loen huviga...

K-M S.

Leidsin ehitusprahi konteinerist möödaminnes 3 vana Vikerkaart. Võtsin igaks juhuks kaasa.
Nüüd tegin ühe lahti, Vikerkaar 5/1990, ja leidsin sellise pildi. Radikaalne. höhöhöö:)
Nii hädasti oli vaja üles panna, et käisin autost fotokat toomas ja astusin plätaga porilompi. Sokk on märg.

Koosolek.

Vahepeal, koosolekul tuleb peale mentaalne okse. Kuulad, mis juttu inimesed räägivad ja suur öka tuleb peale. Piinlik ja rõve on. Ja siis, nagu oleks sellest vähe, korratakse sama asja veel üle. Ja siis korratakse seda veel kaks korda. Ja loomulikult ebaintelligentsel moel. Sellisel moel, kus puudub finesse ja mänguilu. Aga kus ei puudu eneseupitamine ega ka enda ülehindamine. Loomulikult ollakse seda tehes ületanud oma pädevuse ja võimupiire.

Aga mina jooksen minema, kisun riided seljast ja naeran päikesepaistes ja uduvihmas vikerkaare taustal, hüppan ja vehin kätega ja värske tuuleõhk puhub sitahaisu minema.
Ja joostes kasvavad pikad heledad juuksed, mis tuules lehvivad. Ja lillelõhn ja kogu maailma ilu langeb mu peale ja mu keha muutub sitkeks ja nõtkeks nagu Tarzanil. Elu on lill ja mina olen lill. Ja mannavaht piimaga.

Koosolek on läbi.