Ma olen rääkija. Vastupandamatu vajadus on asju "sirgeks" rääkida, kuigi see on juba ette läbikukkunud üritus. Lisaks tahaks mõningaid asju südamelt "ära" rääkida, kuigi seda ei taheta kuulata ja pigem joostakse kandade välkudes eest.
Tegelt saan ise ka aru, et rääkimisel ei ole mõtet, sest kõik on niikuinii arusaadav ja ega ma rääkimisega tehtud vigu paranda. Ilmselt on vaja rääkida, sest koorem on sees ja rääkides saab koormast lahti.
Äkki saab kirjutamisega natuke rääkimisvajadust rahuldada, võimalik et on veel mingeid kompensatsioonimehhanisme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar