Saunamineku plaan positiivse arenguperspektiiviga.

Niinii. Plaan on selge! Tean täpselt mida teha!

Kõigepealt lähen sauna, siis lähen juuksurisse, siis lähen solaariumisse ja siis hakkan trenni tegema. Uued riided. Uus look. Lõpetan kooli. Hakkan rikkaks. Ostan läikiva(ma) auto! Vabastan Kuuba ja Tiibeti. Siis joon Kuubal rummi ja leotan kariibis varbaid. Annan nõu kellele vaja. Siis vananen väärikalt ja lõpuks suren ära, salapärase naeratusega näol. Lastele ja lastelastele pärandan hea tervise ja võimalused eneseteostuseks.

Ja nüüd sauna!

*Pildil tore saunaskäik positiivse arenguperspektiiviga, mille sarnasus minu tänase saunaskäiguga ei ole garanteeritud

Uppumine.

Kell on 5.40 esmaspäeva hommikul. Uni on läinud. Kõik raskused tulid korraga. Jõuan veel natuke ujuda, aga raskused jalgade otsas veavad vee alla. Ujun käte abil, toore jõuga, aga väsin. Appi ma ei hüüa, sest see ei ole minu stiil. Ja kellelegi pole hüüda. Ma kannatan. Nina on veel vee peal. Varsti enam pole. Tõmban vett kurku, läkastan, püüan meeleheitlikult vee peale saada, loodan, et äkki keegi märkab ja ulatab käe. Siis vajun, tõmban vett kurku, tõmblen veel ja vajun jälle. Käed-jalad rabelevad veel korra ja siis annan alla. Teadvus kaob, keha muutub lõdvaks, hõljun veemassides ja langen vaikselt. Nüüd on mul ükskõik, ma ei saa enam midagi teha. Vee pealt vaatavad minu vajumist inimesed, keda ma tundsin, kes olid mu sõbrad ja kes olid mulle väga kallid. Nad vaatavad veel oma suurte segaduses silmadega mulle järele ja ei mõista, mis juhtus. Aga pööravad varsti pilgud jälle üksteise poole ja päikese poole. Nad ei saa aru miks ma uppusin, neil on natuke kahju, aga nende jaoks läheb kõik edasi. Varsti jääb minust alles mälestus ja siis haihtub seegi. Kalad söövad mu laguneva keha. Sügaval kattub skelett setetega. Kõik tähtis on muutunud tähtsusetuks. Midagi ei ole enam.

Primera carta.

Hola Osvaldo!

Pocos fotos de Tallinn. Hasta luego. Nos mantendremus en contacto.

V

arutlus

me arutasime seda asja ja leidsime, et ma olen ummikus.

Isn't it aronic.

Ühe kalli inimesega lõpeb tüli, et siis teise kalliga 3 minutit hiljem alata.

Endal on koguaeg ühtemoodi sitt tunne. 

Was ist los mit mir?

Püramiidi

tipu

ots

bö

ö

Minu huvitav elu teisel märtsil.

Juhul kui kedagi huvitab, et mida ma täna tegin siis ma võin öelda küll. Ma ei ole kade.

Nimelt tõusin üles ja sõin ja vaatasin mingit toredat Rootsi lastefilmi kus head võitsid loomulikult ja viisin tühjad pudelid ja purgid Kristiine taaramasinasse, mis andis mulle 25.-.

Lisaks lahendasin mp3 mängija probleemi väga komplekssel moel. 

Esiteks ostsin selle ja siis paaritasin ta automakiga niimoodi, et olen tulemusega väga rahul ja siis tõmbasin CD-delt muusikat arvutisse, et saaks mp3 mängijasse toppida ja kuulata ja tegin kõvaketta bäkapi välisele kõvakettale. 

Siis ma keerasin veel tagumised kõlarikandurid auto küljest ära ja võtsin lahti selliselt, et sain joonistada vineerile šablooni, et saaks teised, paremad kõlarid autosse installeerida ja siis kruvisin kõlarikandurid tagasi auto külge kuni vineer on parajaks lõigatud, et kõlarid külge saaks kruvida. Ma olen selliste asjade tegemisel muide päris osav.

Ja siis likvideerisin ühe võla ja tegin inglisekeelse CV ja nomination letteri ja saatsin selle 300000 km/s Taani poole teele kuhu see ilmselt ka kohale jõudis.

Loomulikult ei ole see kõik, mida ma täna tegin ja teha kavatsen. Ma kavatsen käia veel poes ja osta saia, piima, midagi võileiva peale ja eks ma vaatan, mis veel pähe tuleb. 

Võib-olla käin autoga pesulas ka, sõitsin eile kruusateel ja kole poriseks sai. Nii ei sobi.

Ja toa kavatsen ka tolmuimejaga üle käia. Ma arvan, et kõik see on sama veetlev kui endale pudelitest maja ehitada.

Sellised lood.

Varemgi on teisel märtsil asju toimunud.

Wie alt bin ich heute?

Ich heisse Thomas und ich bin zwanzig jahre alt.

kõrini on.

ma ei suuda jälle midagi kirjutada. juba tükk aega ei suuda enam kuigi äng on sees ja tahaks lahti saada sest. kõrini on alaväärsena koheldud saamisest ja üksindusest. kõrini on lõõgastuse puudusest ja pidevast ülekoormatusest. kõrini on altruismist ja ajapuudusest. ja kõrini on sellest, et ma ise kõiges süüdi olen.

Kibe maik on suus.

Kahel päeval järjest olen alla lastud. Ma teen sellest järeldusi, aga sedapuhku üritan seda teha õiges suunas. Selles suunas, et mitte teised pole halvad vaid mina pean tugevam ja targem olema.

Uuuhh...

20.

Kirjutan veel ühe lulla
siis saab lõpuks kakskend täis.
Võtan ühe saku kulla
Mõtlen, mis on riimi päis.

Äkki kauges tulevikus
luuletusi avaldan
varjunime kasutades
sõbrad üle kavaldan.

Lendas üle Ukraina.

Mu päevad taas sisutud
töötan ma isutult
ärkan ja söön
ja jalutan tööle
istun, teen böö
kogun kilosid vööle.
Kompuutri ekraan
ja tooli maitse
haiguste vastu
vast säilitan kaitse.
Varsti saab tagasi
et minna edasi.
Üldiselt on rahulik.

Puhka rahus, Jaan Kross.

Suur Inimene läks teise Suure Inimese ja oma sõbraga pilve peale asju arutama.

Võimsad mehed mõlemad. Viimati lahkunuga on olnud au isiklikult kohtuda. Muljetavaldav mees.

Prognoos.

Üks organisatsioon lasi endale kuuli jalga. Selle tagajärjeks on infektsioon, mis paneb jala mädanema. 

Mingil hetkel tulevikus jalg murdub. Tekkinud avausest paiskub välja mädahais ning selle seest jooksevad välja prussakad ja vaglad, mis papist kookonit alati täitnud on, kuid mida enamik märganud pole. 

Karkass vajub kokku ja saabub äratundmine, et nähtud on ainult ülevõõbatud valet. Keha kukub kokku, selle otsast murdub pea ja veereb kolinal rentslisse. Üks ajastu noores ühiskonnas saab läbi.

Sisu hakkab lugema rohkem kui eales varem. 

Back in bisnes.

Päev algas sellega, et kõik oli perses ja jätkus samamoodi. Liiga pikal autosõidul Pärnust Tartusse olin veendunud, et kõik on jätkuvalt perses ja aina hullemaks läheb.
Lõpuks jõudsin ma Tartusse. Hinges oli auk, mis ulatus minu tühja hinge lõpmatusse sügavusse. Love don't live here anymore, mõtlesin.

Otsustasin tulla ja vana head Lõunakeskust kaeda. Uksest sisse astudes tuli mulle vastu minu umbes 1-3. klassi pruut. Elas Tiigi ja Pepleri nurgal. Mind ta ei näinud. Aga tema nägemine andis impulsi. Mul tuli meelde, et ma elasin kunagi Tartus ja ma ei ole siin kaua olnud ja järsku tulid mulle meelde kõik sõbrad, keda ma kaua näinud pole ja lokaalid kus ma kaua käinud pole. Ja rõõm tuli mu sisse tagasi. Ja entusiasm. Pidepunkt. Ma olen jälle olemas ja auk minu sees on täidetud. Ma lähen oma kallite sõprade juurde ja lokaalidesse ja olen nii nagu homset polekski. Olen vaba.

Mack is back, sitting in the back of the Cadillac. Enjoying the ride.

Kiretu.

Enam ei oska ühtegi luuletust kirjutada. Justnagu tahaks, aga ei suuda. Luulevõrsed on ilmselt närbunud. Huumor on ka otsa saanud. Asjad ei ole ei lihtsad ega keerulised, selged ega hägused. Ei ole ka ilusad ega koledad. Asjad on hämu. Hall rosolje. Olen masin. Tehke minuga, mis tahate. Algatusvõimet ja -tahet mul ei ole. Ainult hallus ja umbusu inerts.

Tagasi on edasi.

Nüüd olen ma tagasi. Minu maailmapilt on avardunud. Ma näen teistsuguseid, avaramaid perspektiive maailmas ja endas ning endal maailmas. 

Samuti näen teistsugusena Eestit ja eestlasi, kahjuks rohkem negatiivses valguses. Siin on palju abstraktset viha, mis on tingitud iseenda piiramisest ja survestamisest. Siin on vähem lahkust ja siirust, rohkem kahtlustamist, intriige ja pettuseootust. Rohkem tõsidust. Sitad on ilm ja teenindus. Portsjonid on väikesed ja ülehinnatud. Võib-olla on see ajaloost. Võib-olla kliimast. Välja tahetakse näida rohkem kui ollakse, aga ollakse vähem kui näidakse. Väärtused on vildakad ja ainult sõnades.

Hea on see, et maad on inimeste kohta palju, maa on ürgne ja meri karge. Viin on hea ja suitsusaunad ka. Leiab ka head ja lihtsat toitu, mis on aus ja täidab kõhtu. Internet on igal pool. Kuskil on sõbrad, kes suudavad olla siirad, sõbralikud ja keda võib usaldada, keda mõistan ja kes mõistavad vastu. Sellised ehedad tüübid. Mitte munnid, skisod ega tühised eputrillad. 

Elu on siin ja seal, aga nüüd tean, et on üks koht kuhu minna ja kus mulle meeldib. Kui siin enam kannatada ei taha.

Kaugelt maalt.

Iga päev kui ma pärastlõunal oma hotellituppa jõuan ootab mind voodi peal kingitus. Söök on suurepärane. Inimesed on sõbralikud, lahked, siirad ja abivalmid. Kõrtsidest kostavad salsa- ja merenguerütmid. Ja ma saan sellega paremini hakkama kui mõned kohalikud! Päeval on 24 ja öösel 19 kraadi. Kuskil linnast väljas on loodus, mis on ilmeilus. Mu telefon ei tööta siin. Mured on kaugel.

Ecuador on lähedal. Teiselpool lauda. Me gusta Ecuador.

Mis siis kui...

Alati kui lähen ära, vastu tundmatusele, mõtlen, et äkki ei tulegi enam kunagi tagasi. Ja mis on siis viimased sõnad, mida ma kellelegi ütlesin. Sellepärast ei taha ma halvasti öelda. Ma ei taha lahkuda pahasena ega tülis. Sest mis siis kui enam kunagi ei näe...

...aga ju siis peab nii olema. Kõik mis on, on nii, kuis peab.

Lohetapp.

Ebaõiglus üle läks
neelasin ta alla
aga korraks järgmiseks
pole ma nii valla.

Ilmselt süüdi ise ka
situatsioonis
teenind ära pole ma
siiski lööki foonis.

Löök võib olla tugevam
väga kõva kohe
purustada mõjusam
punast tuulelohet,

Tuulelohe perspektiivis
pole lootustandev masin
vaadates retrospektiivis
mõistus tundus kasin.