Trenn.

1st stage: 9 kilti McRide'i.
pitstop: kahekordse juustuburgeri eine peekoniga
2nd stage: 16 kilti tagasi.

Palju häid mõtteid!

Istusin eile Tartus Atlantise kõrval pargipingil ja jõin gin'i. Ilm oli ilus, peaaegu kevadine, aga mitte veel päris. Linnud laulsid. Nad laulsid mulle, et kui armuda siis kevadel, Tartus ja lõplikult! Teised ajad ja kohad ei olevat nii head, lõõritasid nad.

Ilus oli olla, sest kole oli möödas.

Ja siis ta langes põrmu, sest see oli kõige ilusam, mida ta eales näinud oli ja lilled õitsesid ja päike paistis ja järv loksus ja meri mühises ja jõgi voolas ja lind laulis ja gepard jooksis ja kala ujus ja tuul sahistas lehti. Kõik kole oli selja taha jäänud ja ilu laius tema ees ja kõik oli oma ja hea oli olla. Aitäh.

Saunaskäik.

Kapa-Kohilas kapaga
võistles Asmer Napaga.
Viskasid leili ja vihaga
peksid 11 vihaga.
See kes rohkem kannatab
sel' Leili õhtul annab ka.
Laval leili võttes,
ainult Leili mõtteis...
uuuh...oli see vast saunaskäik!
Asmer võitis.

Hundielu.

Kes kannatab see kaua elab
ja julgel terasest on kerad
ja rind on rasvane
ja selg on karvane
uhuu...inglismän in njuu jork:)

Pole viga.

kannus keedetud sipelgad
ülespidi kõhud, hulbivad
ei vingu neist keegi

kõhuli voodil mina
selg ülespidi pikutan
on ju asi seegi

Ootan tuult.

Täna mõtlen jälle, et mis ma tahan. Mitte ühtegi mõtet ei tule. Mitte midagi ei taha. Kõht on täis, auahnus puudub, und ei ole, intellektuaalsed huvid puuduvad, isegi sugutung puudub. Mingeid asju ma ka ei taha. Ei näe ühtegi eesmärki. Ainus tahtmine on mittetahtmist ületada, sest paigalseis mind häirib. Tahaks edasi liikuda, areneda, aga algatusvõime puudub täielikult. Mul ei ole mitte ühtegi mõtet kuhu minna, nii ajas kui ruumis.

Ilma inimesteta enda ümber ja nende impulssideta, mida nad annavad ma lihtsalt seisan ja vaatan kuidas minu ümber sebitakse. Pilved liiguvad kiiresti taevas ja maailm tormab mööda, päev vaheldub ööga ja vastupidi. Ma lihtsalt seisan ja vaatan hajameelselt enda ümber. Vahel keegi peatub, uurib mind korraks ja läheb edasi. Mul ei ole halb ja mul ei ole hea. Lihtsalt on. Või kui midagi on, siis on väike lootus. Et äkki rammib miski või keegi mind katvast kilest läbi. Olen valmis ja ootan. Võiks ju.

Ei ja jah pahadele kemikaalidele!

Demonstreerida on mõtet ainult selliseid häid mõtteid, mis endale ja teistele rõõmu teevad või potentsiaalseid probleeme ära hoiavad. Et oleks rohkem häid mõtteid tuleb omada kehas vähem halbu kemikaale(K. Vonnegut "Tšempionide Eine"). Selleks, et minimeerida halbade kemikaalide kogust kehas maksab vältida tervistkahjustavaid tegevusi. Näiteks alkoholi tarbimist, mis põhjustab halbade kemikaalide sisalduse suurenemist ja tasakaalu hälbimist. Samas pole halba ilma heata. Alkoholi tarvitamine võib anda inspireerivaid mõtteid ja äratundmisi. Viimane ere mõte/tundmus/arusaam oli idee armukadeduse kui tunde puudumisest, mis on väga vabastav, kena ja ülev kontsept. Paraku oli see hetkeline, aga tunnetatud kogemusena teednäitav. Ehk siis on igal medalil 2 külge.

Sellest, milline tegevus on tervistkahjustav ja milline mitte saab piisava veendumusega aru ainult kogemuse kaudu. Kõik tegevused ja mõtted, mis tasakaalu kõigutavad on tervistkahjustavad. Tasakaalu on võimalik saavutada ainult hoolika läbitunnetuse kaudu. Tunnetamine ja kogemine on aeganõudvad protsessid, aga arengu tajumine on meeldiv.

Head frankfurtetit, äriklassijad

Peale mittekatkiste nahkdiivanite ja suurema joogivaliku erineb Frankfurdi lennujaama(mis tundub olema u Tartu linna suurune) bisnesklassi üks sajast laundžist Belgradi lennujaama vastavast asutusest ka teenindatud inimeste arvu poolest. Siin(jah, olen selline härra kes lakub bisneslaundžis tasuta rummi koolaga, sest viin on otsa saanud) on sitaks rahvast tegelt. Mis krdi asi see bisnesklass on, sellest ma raffapeegeldusest aru ei saa. Tõsi, seltskond on keskmisest targemate nägudega v.a. doktor Robert Mugabe poegade moodi vennad all paremas nurgas (Mugabe munad võtan ma pihku ja teen neist koogelmooglit kui ta enne ära ei sure, sest asi on isiklik!). Enivei, ma ei saa lihtsalt aru bisnesist, mida bisnesklass teeb. Kui kõik on tasuta siis mis hetkel see kinni makstakse ja kui palju see maksab? Ja miks? Ah?
Ahjaa, siia tõi mind Soome sõber Jani. Kes on Robbie Williamsist pisut lahedam.
Ei, muidu normaalne. Ei vingu. Türa, elu on seiklus! Eriti täispeaga Frankfurdis.

Unzipil on mõra peas.

Juku-Kalle Raid analüüsib minu arvates olukorda üsna teravmeelselt.

Lahe. Ausalt.

Paha on olla. Käisin eile ühes Belgradi ööklubis ja jõin dzinni toonikuga. Mitu tükki. Enne sinna minekut jõime ka asju.
Bänd oli lihtsalt supermega. Bändi nimi oli Bla-Bla Band:). Midagi sellist nagu k-funky, aga veel parem. Fanki, gruuvi, dzääsi...
2 tsikki laulsid ja minu lemmik neist kahest oli selline väike, armas ja ilus, aga väga otsusekindel ja karm tsikk, teisalt. Selline kes mingites küsimustes ei anna jalatäitki maad ära. Mitte ühtegi sammu ei astu tagasi. Respekt! Täpselt selline nagu mulle meeldib. Tema suurust ja kehakuju arvestades oli see hääl, mis temast väljus täiesti uskumatu.
Ja see tunnetus muusikas oli ka väga vinge. Nad said asjast täpselt samamoodi aru nagu mina. Grammipealt. Lahe.

Aitäh!

Mõnel päeval aastas paisutada uhkusest võib rinda. Näiteks täna. Sest Helju Valsist pean ma sügavalt lugu. Seda suurem au mul on.

Bruce Lee vs. Peeter Tulviste.

Murdepunkt.

Liivlaste vanem Kaupo lasi endale populaarses mängufilmis "Malev" ise noole silma ja suri selle tagajärjel. Vibu on huvitav riistapuu kui seda varem näinud pole. Tahaks näppida. Aga vibu on ohtlik relv kui seda valesti käsitseda.
Tikkudega on tore mängida, sest väävel vastu väävlit teeb toredat häält ja leek lahvatab põlema. Tikk lendab suure kaarega ja seda on kena vaadata. Kui tikke valesti käsitseda võib midagi põlema panna.

Mängu ilu võib olla nii kaunis ja kütkestav, et ei saagi aru kui hasardist on astutud üle mingi piiri ja tehtud saatuslik viga ongi. Nool silmas, maja põlend või auto külglibisemises posti otsa pooleks sõidetud. Ja keegi kaotatud. Aga võib-olla polnudki elu, maja ega auto midagi väärt. Ja võib-olla polnud ka seda kedagit, ega võimalustki mitte.

Valus soga.

Inimene on nõrk, ekslik.
Õppimisvõimeline ehk, hea seegi. Sest siis teab inimene, et maailma ja hingevalu ei tohi jagada, sest see on ainult koorem kallitele, sest võõrastega seda niikuinii ei jaga. Ehk. Ainult kallistega, kes ei vaja koormat. Nad vajavad head seltskonda. Koormav seltskond pole hea. Pole vaja.
Ebakindlus pole ka hea, sest ebakindlad liigutused on ebatäpsed. Sellisel puhul võib silitus asenduda raskelt kontrollitava närviimpulsi tagajärjel löögiga ja täiesti tahtmatult. Aga tagasi ei saa seda enam võtta. Ja objekt on katki. Ja käsi ka. Kuigi kavatsus oli vastupidine. Lõpuks vähemalt.
Kaks korda ei maksa kätt kuumale pliidile panna. Pannes käe pliidiraua lähedale võib tunda soojust, mis olusid arvestades võib olla meeldiv. Täiskontakti puhul tekib kõrvetus ja kõrvetuse tagajärjel põletikuline reaktsioon, mis on pikaajalisem ja mõjutab organismi tervikuna. Kogemus jääb meelde. Kogemusest õpitakse. Okastraadi vahele enam ei ronita. Okasroosid hirmutavad ka.
Aga mis siis saab? Ei tea. Ilmselt jääb šampus joomata.
Lahkun unne. Homme on sama tark. Ülehomme targem.

Fak juu.

Ma olen liiga vana ja ei viitsi mõningate asjadega enam tegeleda. Tõesti ei viitsi. Olen seal olnud ja neid asju teinud. Ma ei vaja emotsionaalset kurnatust.

Valesti.

Mõnikord tuleb lihtsalt niisama kurbus ja ebamugavus sisse.

Tegelt.
Täna tuli järsku sisse kurbus ja ebamugavus ja tekkis stress ja ei teadnud järsku kus olla või mida teha. Õigemini, teadmine oli, et ei tahaks olla selles kohas ja mitte seda teha. Ehk seista.
Ju ma siis olin valel ajal vales kohas vales sättumuses.
Sest seal kohas ei olnud kuskile istuda ega astuda. Hullem veel, kuskile ei olnud panna käsi ega jalgu, pilku ka mitte. Hääled kriipisid kõrva, põrand oli ebatavaliselt kõva.
Temperatuur oli siiski sobiva ja õhku, mida hingata, oli ka. Aga hoolimata sellest ei saa ma öelda, et hea seegi, sest hea ei olnud ju. Ma ei näinud selles olukorras midagi head. Ega lõbusat.
Oli valesti.
Aga mõningase elukogemuse pealt oskan öelda, et seda annab välja magada ja unustada.

Agasid ei ole.

Armastust on palju. Annan armastust teile kõigile. Te kõik olete toredad ja armsad ja meeldite mulle oma erinevatel viisidel. Ei ole vaja küsida, et miks tema ja tema ka armastust saavad ja kas nad on paremad. Kõik on head, välja arvatud jobud ja idioodid ja matsid ja sitapead ja tüütud ja ebaadekvaatsed. Aga ülejäänud on armsad. Võtke kui pakutakse ja ärge põdege. Gotta lotta.
Agasid ei ole.

Mida elult tahta?

Niimoodi kõlab igavikuline küsimus. Tegelikult ei küsi seda mitte keegi mitte kunagi umbisikuliselt sisu suhtes.
Sisuliselt kõlab küsimus: mida ma elult (endale) tahan?. (Mulle tundub, et jutumärkide kasutamine kooloni taga ja küsimärgi taga on üleliigne, ilma on kirjapilt lihtsam. Punkt küsimärgi järel on õigustatud. See saab olema minunimeline keeleuuendus.) Vormiliselt on see umbisikuline, sest nii on viisakam ja kõrgelennulisem/filosoofilisem. See on moes.

Küsisin endalt mida ma elult tahan. Ilma pikemalt mõtlemata ja analüüsimata tuli ainult üks mõte. Tahan Porsche 911 turbot ja vaba olla ja seda, et igav ei oleks.
Hetkel ei tule nagu midagi muud pähe. Nii pealiskaudne olengi. Homse kohta ennustan, et tahan kauem magada, hambaid pesta, süüa. Mõnus.

3. kord

Ma nägin inglit. See oli 3. kord elus. Ta elab kolhoosis. Ta on hõivatud.
Nägemist.