Kaks päeva järjest olen teinud üksi praktiliselt mitte midagi. Ma võtan seda kui paastu eiteamillest. Olen laskunud kurvameelsusesse ja üksindusse. Ei oskagi inimestega midagi ette võtta. Ja kui oskaks siis kellega? Ma ei tunne kedagi ja keegi ei tunne mind. Olen üksi. Ma ei taha kedagi tülitada.Asendustegevus, mis mõtted mujale viiks oleks ilmselt variant, aga ma ei taha mitte midagi teha, sest kõik tegevused tunduvad mõttetud. Surnud ring. Impulssi pole. Kett on maas.
Tajun eneseväärikuseta elu perspektiivi. Seda kui keegi sind ei vaja ja keegi sind ei tunne. Igaks juhuks nad ei vaata su poole ega tunne sind tänaval ära. Kuidagi ebamugav on rääkida. Natuke on nagu kahju, aga mis sa ikka teha saad, eksole. Igaüks elab oma elu ja kogu maailma ära parandada ei jõua.
Ma loodetavasti ei satu sellisele teele, aga ma mõistan neid, kes sattuvad. See on nende peas kinni ja ilma abita nad midagi teha ei suuda. Ajalugu on näidanud, et ma rebin sellest alati välja. Mingil moel.
Sellistel hetkedel on vaja tuge ja mõistmist, mitte jalaga tagumist. Eesti keeles on väga täpne sõna, tähistamaks seda inimest, kes siis aitama peaks - abikaasa. Too peab aga tark ja tundlik (hea tunnetusega) inimene olema.
Head jaanipäeva.
