?

olen olemas
kuniks antud.
kauem pole.
maha kantud
hiljem olen,
su jaoks...
võin jääda
või mitte
eks jõgi otsusta.
vaid soovida
saan ma.
ja tahta.

Sel ööl.

Äikeselisel ööl tulevad meelde kallid ja koer, kes kardab äikest. Äikeselisel ööl tuleb meelde vihmategija Aspendal ja tema kallim. Ja kahjuks tuleb meelde ka sõda, mida ma kunagi näha ei taha. Sel ööl tajun inimese nõrkust, jõuetust väiksust ja tühisust. Ja inimese ilu.

Ma ei usu, et sellel tänaval praegu keegi magab. Võib-olla ainult need, kes ennast kapitaalselt umbe on tõmmanud. See öö tõstab iivet, sest magada ei saa, õhus on elekter, looduse jõud ja lähedusevajadus.

Äike kaugeneb ja rammestunult jäävad Kalamaja tänava inimesed magama, et hommikul pisut väsinuna, kuid kummalise sisemise rahuloluga tööle minna.

Jää nüüd sinagi magama, kallis lugeja.

Õunapuud ei kõnele.

On väga hea minna vahepeal maale. Nagu mina täna käisin. Alguses sain nõgeselt kõrvetada. Aga see oli mulle paras. Siis hakkasin puid tassima. Puuriida vahelt avastasin 2 rotipesa, igasuguseid erinevaid vaklasid ja tõuke, ussikesi ja paar konna.

Vaatasin puid kohe päris lähedalt ja mulda vaatasin ja taimi. Ja muudkui imestasin kui imetabaselt peen ja mitmekesine on loodus ja kui palju erinevaid putukaid sibab ringi. Igasugust ägedat kräppi kasvas ja elas seal. Ja kõik nad on üksteise jaoks vajalikud.

Ja siis võtsin puu otsast õuna ja jälle imestasin. No kuidas on nii peenekoeline asi kasvanud? Kuidas see võimalik on? Algul pole midagi. Ainult 1 õis. Ja siis kukuvad kroonlehed ära ja hakkab kasvama õun. Muudkui kasvab ja lõpuks ongi valmis. Imelugu. Nopi aga õun ära ja söö nahka.

Kallistasin neid kõiki enne linnatulekut, andsin konnale käppa ja soovisin ämblikele kõike head. Pisukese murega vaatasin ainult õunapuud, sest sel aastal oli ta endale liiga suure kandami selga kasvatanud. Soovisin talle mõttes jõudu ja jaksu, sest õunapuuga rääkida oleks ju tobe. Õunapuud ei oska rääkida.

Lindalend.

Lenda armas Linda
lase tuulel ennast kanda
elu viskab sulle kinda
paneb jalga kristallkinga.
Tunneta ja hinga!

Sinus on teemantsüdamik
väljas pole miskit
plastmasslitrid ja mädanik
kustund koni ja klaas viskit.

Maailma ilu ja lilled on ka
Siiski ära kunagi
ennast maha unusta
kui lähed lendama -
kristallkingaga.

Numb.

Pole kirjutanud pool kuud. Ju siis pole midagi olnud, mida siia kirja panna. Või vahel võimalust. Hispaanias oli sitem nett.

Kõik on tavaline ja muutub järjest tavalisemaks. Rõõmu pole millestki, ega vaimustust, ega viha, ega ilu, ega koledust. Diskol pole ka ammu käinud. Tegelt peaks. Vaim vajab raputamist. Kehagi. Hea, et rahulik uudishimu on säilinud.

Siiski, rõõm oli rattaga arendatud hämmastav perfoomans, a see oli juba üleeile vist. Ehk on hääbund. Ja paar korda olen rõõmustanud teravmeelsuse üle, mida olen täheldanud. Ja korra sain au ja komplimendi osaliseks, millist pole ammu olnud ja milliseid paljud kunagi ei saa. Aitäh.

Simpsonid olid tavapärastelt lõbusad. Aga saal naeris kuidagi valede kohtade peal. Head ööd.

Rase.

Midagi ütleks,
et saaks öeldud.
Mõtete kütkes,
olen köetud.
Mäslevad tähed,
korda ei ole.
Korratud sõnad,
lauset ei tule.

Peab küpsema,
enne ei sünnita.

Folk off!

Olen sattunud Viljandi Folgile viimase 11 aasta jooksul umbes 8 korda.

Mõned mälestused on isiklikud, teised vahendatud, aga need on asjad, mis mulle Folgiga seostuvad. Radikaalsemad noorematest aegadest.

1. Ohjeldamatu joomine
2. Palju sõpru ja tuttavaid
3. Ümberlükatud kuivkäimlasse kinni jäänud mees, kes pidi paar tundi sita ja kusega kaetult tänaval istuma
4. Varastatud/kaotatud iPod (keegi asjaolusid ei mäleta)
5. Lühikeste pükste ja käistega läbi rinnuni ulatuvate nõgeste ööpimeduses ilma piletita Kirsimäele hiilimine
6. Vihmasel ööl korduvalt kokku lastud telk
7. Mitte ühtegi lõpuni kuulatud kontserti. Viibimine väga vähestel kontsertitel.
8. Purjus juhi juhtimisel 200 km/h autoga sõitmine
9. Tundmatute tsikkidega suudlemine
10. Purukstallatud kellelegi emotsionaalse väärtusega CD-plaadiümbris ja rikutud plaat
11. Magamine suvalistes kohtades
12. Politsei soovitused seal mitte magada ja hiljem ähvardused minema viia kui järgmise ringi ajal seal olen
13. Katkine süda.
14. Teravad vestlused kohalike rullnokkadega (õnneks on mul kalduvus kaklustest kuidagi õnnelikult pääseda)
15. Ilusad, targad ja lõbusad inimesed
16. Eesti koorekiht
17. Totaka õndsusega naeratavad koledalt riides halvasti tantsivad ja pesemata õudseimad lõngad, kes omavahel miilustavad
18. Plaanitust oluliselt suuremad kulutused
19. Seksuaalne energia
20. Kohutavad pohmellid
21. Ekslemine üksinduses
22. Minule sobimatu muusika
23. 100-kilose süldiks vajunud sõbra taksosse lohistamine tema suutmatuse tõttu kõndida
24. Äärmiselt eriskummalised kohtumised ja jutuajamised

Sellepärast üritan sellel aastal kiusatusele(vt punktid 2, 15 , 19 ja 24) vastu panna ja Viljandisse oma nägu mitte näidata. Arvestades, seda kui palju sõpru seal on, on sotsiaalsele survele raske vastu panna. Aga proovin olla tugev ja lähen parem maale puid lõhkuma.
Mõned sõbrad põgenesid igaks juhuks Lätti Saulkrasti festivalile, et sellest orgiast pääseda.

Kivibergile siiski respekt!

Asjalik investeerimissoovitus.

Otsi iva rikkuse kasvatamiseks siit.
Ei tee nalja. Tõsiselt.

Nägin jaaniussi.

Nägin jah. Esmakordselt. Tagumik helendas. Huvitav loomake. Tegelikult pidada mardikas olema.

Pühapäev, 22. juuli 2007.

Nagu tavaliselt algas ka minu tänane päev ärkamisega. Pärast toimetusi asutasin ennast teele Näituse tänaval asuvasse väikesesse Hiina restorani Zen-Zen. Zen-Zen, nagu selgus, oli suletud "ventilatsioonisüsteemi parendustööde" tõttu. Hiinlasest omanik oli kohal ja tema värviplekiliste pükste järgi võis aimata, et parendustöid teeb ta ise.

Jätkasin teekonda. Möödusin tenniseväljakutest ja tõusin Toomkiriku jalamile, kus soomlastest grupile räägiti ehitise ajaloost. Laskusin mööda Lossi tänavat kesklinna, astudes läbi Lossi tn õppehoonest eesmärgiga külastada sealset WC-d. Seejärel sammusin Küütri tänavale ja sisenesin Tsink Plekk Pange, kus tellisin süüa.
Sõin praetud nuudleid munaga ja mingit kana. Kõrvale jõin vett ja kokakoolat.

Kella kolmeks oli määratud kohtumine sõber Peetriga Wilde pubis. Hilinesin sinna 2 minutit, kuid sellest polnud lugu, sest Peeter hilines 10 minutit. Tellisin musta kohvi ja vaatasin televiisorist Vormel 1-te. Peeter tellis ühe õlle ja pelmeenid. Tellisin õlle. Peeter tellis veel ühe õlle. Ma tellisin veel ühe õlle ja pelmeenid. Arutasime maailma, Eesti ja erakonna asjade üle. Rääkisime hariduspoliitikast ja muust.

Peeter lahkus koju taksoga, mina otsustasin koju jalutada. Jalutasin mööda Ülikooli ja Jakobi tänavat, pöörasin vasakule, Baeri tänavasse ja jõudsin üle Toomemäe Näituse tänavale. Ilm oli palav. Möödudest Zen-Zenist oli vahetunud silt. "Avame homme, 23.07" teavitas uus silt.

Jalutasin edasi, ületasin raudtee ja läksin Veeriku Selverisse. Ostsin 8 rulli tualettpaberit, 2 piima, leiba, lastevorsti, 2 kohukest, 3 keskmise suurusega banaani, paki "Arahiisi suhkrus", Saku D-lighti ja kilekoti ostude kandmiseks.

Avasin Saku D-lighti ja astusin kaupluse uksest välja. Poest väljudes tajusin vasemalt lähenemas midagi, millega ma ei tahtnud tegeleda. Ta tuli minu poole ja kõnetas mind. Tegemist oli umbes minuvanuse asotsiaaliga, kes tahtis raha. Kuna mul üleliigset raha ei olnud, keeldusin. Seejärel palus ta minult tükikest vorsti. Ma keeldusin kuivõrd mulle tundus imelik hakata kotist vorsti välja koukima, et seda temaga parklas jagada. Tavaliselt ma siiski annan neile midagi. Jalutasin koju.

Kogu kõndimise aja kuulasin mp3-mängijast muusikat. Erinevaid esitajaid.

Olen kodus ja panin selle kirja. Arvuti kell näitab 18.19.

Kallid olejad.

jeebus,
mu küla on mu vennad
hinges
mitte mõistuses.

jeebus,
õed ka
neid ära unusta
ja kaaslasi eluteel

nad on olemas veel,
kaua.
sest oleme noored
südames

young at heart
ja ihuski.
sileda ning karvase
naha sees

oleme hästi.

Pošjol nahhui!

(Häbi)lugu.

Mul hakkas natuke piinlik, et ma selline autopede olen. Nagu rullnoklik vms.
Seepärast pean ma selle postituse peale kirjutama, et Porsche reklaam viimane ei oleks. Peale selle ei maksa Porsche selle reklaami avaldamise eest mulle mitte sentigi.
Hea meel on selle üle, et seoses kinnisvaraturu persekukkumisega saab varsti odavalt Porschesid osta. Kahjuks mina ei saa, sest minul nii palju raha ei ole. Aga see ei valmista mulle sugugi kurba meelt.

Siinkohal võin avaldada saladuse, kuidas kurba meelt ära ajada. Tehke endale vorstivõileib tomatiga, kruusi kallake külma piima. Siis sööge võileiba ja jooge piima. Kugistada ei tohi. Niimoodi rahulikult aga isukalt sööge ja muhelege. Telefon lülitage välja, sest selle helin võib isule pärssivalt mõjuda. Kui just keegi eriti meeldiv inimene ei helista kellega oleks hea koos võileiba süüa.
Nimelt on tänapäevaste infotehnoloogiavahendite abil võimalik koos teise inimesega võileiba süüa või õlut juua sellisel viisil, et kaaslane ei pea olema ei ruumis ega isegi mitte samal mandril. Poleks osanud väikesena arvatagi.

There is no substitute.

Umbes 1985. aastal sattus mulle kätte Margus-Hans Kuuse koostatud raamat 100 AUTOT. Auto number 90, aastast 1975 oli Lääne-Saksamaal toodetud Porsche Turbo (klikka nr 90-l). Tagasiteed enam ei ole...:)

parimatega,

Autopede
911

Rein kukkus maha...

...ja telefon helises edasi.

Ninasarviku kripeldus.

Kui ninasarvik oli veel noor ja roheline oli tema nahk õrn ja roosa. Ajapikku muutus ta nahk paksuks ja halliks. Sääskede nõelamist ja kärbeste hammustusi ei pannud ta enam tähelegi.

"Pole väga vigagi", mõtles ta ja avas järgmise õlle.

Miski jäi siiski kripeldama.

Rahu, ainult rahu.

Ma ärkasin hommikul aasta vanemana.
Mõtlesin sellele, et auto alt tilgub õli rohkem kui varem kuigi seda remonditi ja väideti, et on korras. Läksin vannituppa ja affid olid jälle vee ära võtnud. Vaatasin aknast välja, auto ja tänava vahele oli kaevatud kraav nii, et ma kuskile sõita ei saa. Mõtlesin, et ma olen viimasel ajal palju kulutanud ja kuu lõpuni välja ei vea. Mõtlesin veel paarile asjale, mis eile halvasti olid.
Aga ma ei hoolinud neist asjust. Kummaline rahu oli sees. Ma olin täiesti terve ja mu eilne nohu oli täiesti kadunud. Ilus oli olla, sest kole oli möödas. Jah, imelikult hea tunne. Jah, aitäh!

Vahepala.

Ilus algus päevale.

Usinad ehitusmehed alustavad tööga kell 6 hommikul. Minu akna taga. Ekskavaatorile pandi jälle hääled sisse. Ekskavaator on hea sellepärast et sellega saab ka asfalti üles võtta. Varsti alustab jälle tubli vunts, kes käivitab Bobcati, millega on hea killustikuhunnikust killustikku võtta, mis tekitab mõnusat kolinat. Vibreeriva teerulliga sõitmise jätab ta tavaliselt õnneks õhtuks. Eile tõid härrad ka teatise, milles teavitatakse majaelanikke sellest, et täna ja esmaspäevast neljapäevani ei ole kell 10-15 vett. Great success. Muidu plaanisin 9 ajal tõusta.

See pole pohmellist.

Oma karvadega kõlupea
plaadipesumasinasse toppima pean.
Ja rookima terasharjaga
puhtaks kurgu ja keele
ja kõhupiirkonnas asuva meele.
Istuma maha ja vaikima,
pimedas nurgas ja üksinda.
Ai,
why!?