Dick I can!

Probleem sisestatakse heledasse kasti. Kasti nimi on "Mr Wolf-The Problem Solver".

Sisestamine toimub puuduliku info ja emotsionaalsete otsustuste põhjal, millele lisandub ununemine, valeinformatsioon, intriigid ja võimumängud.

Kasti sees toimub info korrastamise ja analüüsimise protsess. Kasti teisest otsast väljub puhas koordineeritud informatsioon, mis jõuab rahulolevate inimesteni. Sitt ja saast jääb kasti sisse kinni. Kast muutub mustaks. Ööpimeduses une ajal aurub jamps kosmosesse.

Hommikuks on kast puhastunud. Kõik algab uuesti

(pildil: Mr Wolf probleemi lahendamas)

Tere Honda!

Käisin sõbra juures napsutamas ja jõudsin äsja tagasi. švipsis peaga.
Panin teleka helendama ja sealt tuleb saade "Mootorite maailmast". (Kalev Vapper on kadunud.)

Näidati ja räägiti, et on olemas selline organisatsioon nagu Honda klaab. See on klubi inimestele, kes sõidavad Honda marki autodega. Honda klaabi inimestele meeldib Hondadega kiiresti sõita. Ja niisama sõita. Autopedena võin ma öelda, et Hondad on tuntud oma heade(kõrgepöördeliste)mootorite poolest. Lisaks sellele on nad üleüldse üle keskmise hästi kokku pandud. Good engineering, no doubt.

Sedapuhku sõitsid Hondaklaabi mehed Hondadega mingil ringrajal. Võistlemise mõttes.

Mu iroonia läks kuskil kaduma. Väljenduse mõttes. Aga see on jätkuvalt olemas. Sisimas.
Paradoksaalse autopedena ütlen ma, et Hondaklaab võiks läita kollektiivse tule. Bensiinipaakides. Või avada Honda ukse, milles nad istuvad. Ja astuda maailma! Mis on eeldatavasti laiem kui kokpit.

Võitleja tee.

Mul on sõber, kes hakkas üht kinnisvaraprojekti arendama. Tegemist on teenindushoonele korruse peale ehitamisega.

Paraku hakkas ta seda tegema ehk pisut liiga hilja. Kinnisvarabuumi edenemise mõistes. Lisaks loopis talle kaikaid kodaratesse linnavalitsus. Tööjõupuudus ehitusturul ja tema nõudlikkus ehitusmeeste suhtes on ta jätnud ilma ühegi töömeheta. Ehitusmaterjalide hinnad tõusevad. Suve lõpus hakkas vihma sadama. Kuivõrd osa katust oli maha võetud sadas vihm esimese korruse ruumidesse ja rikkus elektrisüsteemi ja hävitas suht hiljuti tehtud remondi.

Praegu puhub õues tuul u 15 m/s, temperatuur on u 5 kraadi, sajab vihma ja lörtsi.

Mees on katusel ja ehitab. Üksinda. Alustab hommikul kell 8 ja kõige hiljem lõpetas öösel kell pool 1. Aga enne 9-t ei lõpeta kunagi. 7 päeva nädalas.

Fakk juu, linnaametnikud, sitt ilm, turunõudlus ja bad luck! Fakk juu siidinäpud ja -pepud ja eneseimetlejad! Fakk juu kontorirotid, luuletajad ja joodikutest ehitusmehed! Fakk mi tuu!
Eesti mees teeb tööd. No mercy!

(Mina persetan kodus, näpin oma valget pedearvutit ja luristan teed. Varsti lähen tantsuetendust vaatama. Häbi on sõbra ees. Lunastan selle järgmisel nädalal ja lähen ehitama, ükskõik mis ilm on.)

KUMU

Ma olen siis ka nüüd otsaga Tln-sse jõudnud. Elan Selveri taga pappkasti all. Duši all käin tööjuures. Eduline.
Mulle ei hakka absoluutselt mitte midagi vastu. Jumala normaalne on olla. See on ilmselt sellepärast, et ma olin seatud fakti ette, et tule homme tööle ja läksin. Ja nüüd kui vaba aega ei ole, et mingeid mõtteid mõelda, siis ei vaeva pead eksistentsiaalsete küsimustega. Et kas sellist Eestit ma tahtsingi? Ja mis must saab? Ja miks teistel on, aga mul pole? Ja mis siis saab kui lahti lastakse ja tööd pole enam. jms jama.

Sattusin esimest korda Kumusse. Päris kobe hauss on. Kohvik on ka normull, aga õll maksab 40.-, s.o liiga palju.
Kõrvallauas räägib tüüp kõva häälega tsikile ja teistele kohvikukülastajatele:"...mingi hotelllibisnes või SPA-bisnes....cappucino võtan, saadaru, selline õhtune aeg, ma olen õhtul cappucinoinimene...". Tsikk on huvitatud, ilmselt tahab tööd saada. Meest ei taha sest nõjatub tahapoole ja käed on rinnal risti. Samal ajal kuulab tähelepanuga, üritab reageerida entusiastlikult ja naeratab tihtipeale. Näitab, et on initsiatiivikas.

Neljapäeva õhtul on siin Jüri Arraku maalinäituse avamine. Mul on kutse. Samas on kiusatus Tartusse minna. Aga äkki ei läheks. Tuleks siia, kaaniks ennast veinist kapsaks ja tutvuks kultuurieliidiga. See on dilemma.

Siit on vaade otse Kadrioru lossile. Huvitav, kas Evelin Ilves süüa ka teeb või teeb kõik asjad kokk?

Ma armastan sind!

Alati kui mul on pohmell tahan ma öelda: "Ma armastan sind!". Aga ma ei tea kellele.

Kommunismi bakter

Muidugi, härrad ostavad kirsikompotti ja terve kera juustu, Lööks hambad kõrri raisale. Kapitalist-jätis-külakurnaja. Ma sain kallilt pool leiba ja ühe piima. Fakk. Kust nad seda raha võtavad? Varastavad vä? Nahhui...
Noh, vaatame, äkki on endalegi midagi üle kantud, saaks pidupäeva puhul ühe topetboki lubada või miskit. Lubati nagu ju. Ülekannet.
Tra, loomulikult on üle kantud. Kontojääk 6.40. Nahhui sa vahid seal ukse peal! Sinusugusele ilu-eedile sõidan vabalt lõuga raisk. Isegi tühjema kõhuga kui praegu. Rebin hammastega tüki su Prada pükstest tüki ja Gucci prillid viskan vastu seina puruks!
Nüüd pöörad pilgu kõrvale. Astu edasi jah, värdjas!
Fakk, vihma ka sajab, niigi on külm. Aaaargh, sa ei näe, et ma kõnnin siin vä, vaja poriloigust läbi sõita ja mind märjaks pritsida, aifakkkkk...
Aahhh, suva kõigest...Leib maitseb hea vähemalt. Ja piim. Korjan hagu, põletan aeda ja trepikäsipuid, elan talve üle. Tuleb suvi, läheb soojemaks. Äkki leiab kuskilt korralikumad saapadki. Ei pea külmetama vähemalt.
Raisk.

Raev

Sümptomid on järgmised: sisemine äng, vedelikupuudus, kehatemperatuuri tõus, ainevahetuse kiirenemine, lihastoonuse tõus, keskendumisraskused, raev, plahvatusohtlikkus, nõrgenenud suutlikkus kontrollida enda väljenduslaadi, ärritumine, soov midagi lõhkuda.

Samas, vajadusel ülim keskendumisvõime, väliselt täielik rahu, võlts huvipuudus, võlts rahu, võltsilt sõbralik ja mõõdetud väljenduslaad.

Playlistis on Pantera, Clawfinger, Metallica.

Vikerkaar 9/1987

Oi-oi-oi. Teisest Vikerkaarest, mille ma prahihunnikust üles korjasin leidsin Edgar Savisaare artikli: "Rahvussuhetest Eestis: 1970-1980. aastad I".
Artikli alguses on kirjutatud: "Credo: olla eestlane, nõukogude inimene ja kommunist..." Loen huviga...

K-M S.

Leidsin ehitusprahi konteinerist möödaminnes 3 vana Vikerkaart. Võtsin igaks juhuks kaasa.
Nüüd tegin ühe lahti, Vikerkaar 5/1990, ja leidsin sellise pildi. Radikaalne. höhöhöö:)
Nii hädasti oli vaja üles panna, et käisin autost fotokat toomas ja astusin plätaga porilompi. Sokk on märg.

Koosolek.

Vahepeal, koosolekul tuleb peale mentaalne okse. Kuulad, mis juttu inimesed räägivad ja suur öka tuleb peale. Piinlik ja rõve on. Ja siis, nagu oleks sellest vähe, korratakse sama asja veel üle. Ja siis korratakse seda veel kaks korda. Ja loomulikult ebaintelligentsel moel. Sellisel moel, kus puudub finesse ja mänguilu. Aga kus ei puudu eneseupitamine ega ka enda ülehindamine. Loomulikult ollakse seda tehes ületanud oma pädevuse ja võimupiire.

Aga mina jooksen minema, kisun riided seljast ja naeran päikesepaistes ja uduvihmas vikerkaare taustal, hüppan ja vehin kätega ja värske tuuleõhk puhub sitahaisu minema.
Ja joostes kasvavad pikad heledad juuksed, mis tuules lehvivad. Ja lillelõhn ja kogu maailma ilu langeb mu peale ja mu keha muutub sitkeks ja nõtkeks nagu Tarzanil. Elu on lill ja mina olen lill. Ja mannavaht piimaga.

Koosolek on läbi.

Lugesin Dali kohta.

Suur Masturbeerija.
Maaliseletustesse ma ei usu.

Dali tuli.

Pole Dali elulugu lugenud, aga maale vaadates olen veendunud, et ta oli pidevalt LSD-uimas, lakkus kärnkonni, sõi kärbseseeni või oli vaimuhaige. Või geenius.
Näiteks:Luiged peegeldavad elevante. Elevandid.

Väikekodanlane unistab

Phat!
Money needed.

Käitumisjuhis

Kui midagi mõistlikut öelda ei ole, siis ole vait(nagu ma oleks siin kunagi midagi mõistlikku öelnud). Olen vait.

Foorum ETV-s, 20.09.06

Viits

Ei viitsi kirjutada enam. Kuigi oleks millest. Kõike võiks, aga ei viitsi.
Viits in puudu. Magada on ka mõnus. Hõrk.

Otškaarik.

Loll pea on ihunuhtlus. Eriti kui see pea on purjus. Loomulikult genereerib see pea mõtte, et on vaja merre ujuma minna. Loomulikult ei tule pähe, et prillid võetakse eest ära enne kui tormisesse merre karatakse. Palja kellaga 13 kraadises vees mulistamine tulemusi ei andnud. Mis mere oma seda tagasi ei saa.
Uued klaasid - 2koma5 kilo. Palju õnne klassikokkutuleku puhul.

Poolpimedana elamine sakib sajaga. Naiste kumerusi ei näe, inimeste nägusid ei näe, ajalehte loe 10 sendi kauguselt, arvutiga ei saa sittagi teha. Telekat pole mõtet käima pannagi, närvi ajab ainult.
Jumal on detailides ja kui detaile ei näe on jama majas. Vsjoo.

:)

roosa elu.

ma istun roosas kädilläkis ja lendan üle tartu ja lehvitan laine jänesele ja jaak aaviksoole kellel on peas rohelised kaabud

ja nad lehvitavad vastu ja võtavad oma kollase volvo ja võtavad mulle sappa

ja siis me lendame üle jõgeva ja järva-jaani ja jõuame tallinnasse

maandume vabaduse väljakul pärast seda kui oleme vabaduse kella pikali sõitnud
ja oleme veel vabamad

ja jalutame moskva kohvikusse ja tellime krakovi vorsti jõgeva kollase kartuliga

aga see on otsas
me naerame täiest kõrist
kui see otsas on ja ütleme kooris

lauldes

et siis tooge seee-eeeedaa, mis oooooooooon

ja siis toob edgar savisaar kes on ettekandja, meile jogurtitordi

mille peal on kalliskivid

need korjame ära ja tordi sööme nahka

vabaduse platsile on kogunenud palju rahvast ja me lehvitame neile

ja taevast langevad lilled

ja kõik joovad kokakoolat ja on õnnelikud

siis ma lendan koju tagasi sest on õhtu
istun arvuti taha

ja kirjutan sulle, et täna sai roosa kädillakiga lennatud ja moskva kohvikus käidud
ja kõik see muu

Andres bussist.

Läksin Tallinnast bussi peale, šampus kotis. Minust paar rida tagapool arvas keegi et äkki peaks alt kotist (mis asus pagasiruumis) konjaki tooma. Aga pealevõtukat pole. Sekkusin ja pakkusin vichi vett, mis mul samuti kotis oli, tingimusega, et nad mulle ka konjakit annavad. Ja lobisesin välja, et mul on ka šampust. Blabla... ei midagi.

Sõitsime. Järsku koputas keegi tagantpoolt. See oli noormees kes oli konjakist rääkinud. Tahtis šampust ära osta. Küsisin 60.- kuigi see oli ilmselt oluliselt kallim. Aga mina sain ta niikuinii tasuta. Müüsin maha.

Mõtlesin natuke ja ostsin pool tagasi. Tegin ettepaneku koos juua. Jõime siis. Aga viisakam oleks ju topsidest juua, mida polnud. Küll aga oli plastmasspudel, mille sai pooleks lõigata ja teha 2 pokaali. Jõime siis. Lõime kokku. Tema nimi oli Andres. Minu nimi oli see mis mu nimi on.

Ajasime plära, jõime. Siis enam ei ajanud. Mingil hetkel prantsatas ta samale istmereale teiselpool vahekäiku. Rääkis et tal on Soomes ehitusfirma ja teevad asju, aga kopp on ees. Tahaks Eestisse tagasi. Intellgentne ja meeldiv inimene oli. Siis rääkis, et ta ostis ka Audi A6-e. Võrus, kust ta pärit on, on kõigil Audi A6 või BMW-d. Tavaline ja mõttetu oli tema iseloomustus sisuliselt.

Ta oli natuke kadunud. Otsis ennast. Mulle meeldivad kui inimesed on kadunud ja sellest aru saavad ja ei arva, et ehitamisest, Audi A6-st, papist ja joogipanemisest maailm koosnebki. Vaid otsivad mingit mõtet või kohta.

Meeldiv kohtumine oli bussis. Oleks võinud telefoninumbri võtta. Häid ja hakkajaid inimesi pole lihtne leida.