Aasta artikkel!

Tutvutagu lahkelt puhta kullaga 23. mai 2009 aasta Lääne Elus. Vanameister ja koolmeister Andres Ammas rokib jalast sokid. Tõe briis sasib juukseid.

Kaka taas müügis!

Pool viis must pool viis.

Miks on nii, et kell pool viis hommikul läheb ära uni ja pea täitub mõtetega, mis on rasked nagu sangpommid. Või olen ma sel hetkel nõrguke ja õhuke nagu paberileht peaaegu igasuguse mõtte jaoks. Hästi pole justkui miski, olemise talumatu raskus ja vastutusekoorem vajutab mu peale nii, et hing jääb kinni ja ma lämbun. Jõudu pole vastu panna ja uni tagasi ei tule. Pool viis on minust alles pool. Või vähemgi.

Supilõhn.

Täna ma ei tulnud autoga. Sellepärast saan võtta ühe õlle samal ajal kui ma nädalavahetuse Areeni loen. Enam tegelikult ei loe, vaid kirjutan juba siia. Ehk on see normaalne ja ma peaksingi hakkama võimalusel töölt kell 17 kopikatega ära tulema nagu inimesed teevad.

Minust vasakul istub Rhythm Doctor ja vaatab jutuubist videosid, kõrvaklapid peas. (See, mu sõbrad, oli üte, mäletan kooliajast). Rhythm Doctor on lühike, ümmargune ja sõbralike silmadega mees. Ma arvan, et ta on hea inimene. Ta joob kohvi ja on väga rahulik. Ma olen ka rahulik, aga ma joon õlut. Aeglaselt ja ainult ühe. Viimastel aegadel olen ma hakanud internetti vältima. Ma ei taha internetti minna eriti õhtuti ja nädalavahetustel.

Hmm, mingi hea supilõhn tuleb kuskilt.

Mida MINA tahan!?

Viimase sissekande tegin ma 18. jaanuaril kui ma kiiruseületamise eest trahvi sain. Sellest on nüüd üle 2 kuu tagasi. Ma tean miks ma vahepeal ei ole kirjutanud, aga ma ei ütle seda. Kindlasti ei ole see olnud viljatu periood, see on olnud akumuleerumise periood. Ilmselt on see millekski vajalik, võib-olla ka kasulik.

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi ja minu pähe on tekkinud küsimused sellest kas see, mida ma teen on see mis mind rahuldab ja mida ma tegelikult tahan teha. Mu küsimus hakkab pöörduma minu sisse. Võib-olla on see ealine iseärasus, mis paljudel kujuneb välja varasemas eas. Mis on minu kohustused ja mida inimesed minust arvavad, küsisin ma varem. Praegune küsimus on pigem pealkirjas kirjas.

Kaka on müüdud!

Etüüd kohvi ja koogiga.

Kohvikus ostsin kohvi ja koogi.
See maksis kokku 38.-.
Kook oli väga hea ja kohv sobis ka kõrvale.
Mõlemad said otsa umbes 3 minutiga.
Kui ma tund aega järjest sama tempoga kohvi jooks ja kooki sööks, suudaksin ma sellele kulutada 760.- tunnis.
Tööpäeva jooksul kulutaksin ma 6080.-.
Kui arvestada et tööpäevi on 22 võiksin ma kuu aja jooksul ära kulutada 133760.-

Alandlikkuse kasulikkusest.

Minu õpetatud sõber ütles täna midagi, mida on mõtet kirja panna.

Lemmikud on ohtlikud, sest lemmikutele ei keelata midagi. Kui lemmikul pole sisemist sundi endale midagi keelata, siis lööb talle kusi pähe. Inimesed, kellele on kusi pähe löönud, on ohtlikud.

Olulist lugemist naistele.

What do men really want?!

Mr. T would pity me.

Libastusin, tasakaal kadus ja kukkusin jälle. Ei jõua üksi maailma tassida. Nõrk ja loll ei saagi maailma tassida. Ignorantsijõud on ka otsas.

Tulevikku suunatud lause.

Neis piirides, millistes ma olen, võin ma olla kuidasiganes sa tahad.

Uudis

Purjetamise olümpiavõitja jahib Lembit Öpiku ekspruudi kaksikõde!

Karvapall

allaneelatud asjad
lähevad kõhus puntrasse
ja moodustavad karvapalli

karvapalli koht ei ole kõhus
ta tahab välja saada
mõõdukas naps
pluss veel kaks lonksu
aitab kaasa

põmm ja karvapall lendab välja
nagu pasarakett pasakosmosesse
ja kogu maailm on sitta täis
nagu ütleb sõber raunts

Parimadki paneved pillid kotti. Head igavikku!

Tühisus tapab maailma.

Tühised perspektiivid
täidetud toas
rikuvad õhku.

Poevad nad
tribüünile,
perse ja põhku.

Eelmisele jätkuks.

Pealinna kõige ilusamad inimesed on Boheemis. Raudselt. Ainult mõni üksik neist ei tulnud. Need, kes veel mõtlevad ja ootavad. Järgmist üritust Boheemis.
Mitte hollywood-bon-bon-venus-ilusad, vaid päriselt ilusad. Nii et vaatad otsa ja kesta sees on isik peidus - mõistate! Peale muidu viisaka väljanägemise.
Lendan nüüd muinasjutulinna. Nägemist!

Sea me.

Boheemis täna pidu peame,
ennast tiba ära seame,
can you really sea me?

Köndistus.

Ma ei oska enam midagi öelda. Ma küll tajun ja tunnen kõiksugu asju, aga ma ei oska mitte midagi sõnastada. Ja ma ka ei söandakski vist, sest ma olen liiga ettevaatlik. Ettevaatlikkus tapab teravuse, siiruse, dünaamika, spontaansuse, jõu, selguse, puhtuse, elegantsi, ilu, suuruse, värvid, nurgad - kõik isikupärase, kõik, millest võiks vaimustuda. Alles jääb hall pilv häguste äärtega. Porine kasutatud svamm. Haigete liigestega vanamees libedal kõnniteel. Nelja töötava silindriga roostetav Corvette.
Kus on pistrik, kaljukits, Bruce Lee, Bugatti, gepard, orkaan, picasso, luule, lill, leht, flamenco, putukas, allikavesi, päike, ämblikuniit, korall, ilu, rahu, elu, hing. Surnud?

Ümberprogrammeerimise tagasilöögid.

See ei õnnestunud täielikult. Aga uus mõtteviis on sisestatud ja töötab mu sees. Tagasilöögist ei lase end heidutada, alla ei anna.

Suddenly.

Suddenly,

you are not interesting.
Suddenly,
you moved so far away from me.

Suddenly,
I saw it everything
Suddenly,
you are not over me.