Weapon of choice.

Lugesin täna poliitikute blogisid. Kõik kirjutavad midagi asjade kohta ja teiste poliitikute kohta. Kokkuvõttes on kõik müra. Mõni eristub ehk teistest. Aga ikkagi on müra. Ja kui kõik on müra siis tuleb otsustada sisetunde ja usu järgi.

Mõnus tunne on kui kõik loetav on blablablablabla.

Teeks hoopis nii.

Pealtkuuldud telefonikõne Rasputini teisest otsast

MA TEEN VÄLJAST ISE VALMIS! HIND HAKKAB KOLMEST MILJONIST! ÄHÄH, ÄHÄH! JAH! KUI KLIENT ON OLEMAS SIIS HAKKAN TEGEMA. ÄHÄH, ÄHÄH!

?

Mul on selline lugu, et kõige paremad mõtted tulevad alati bussis või autoga sõites, aga siis ei saa ma kunagi kirjutada ega ülestähendusi teha ja siis kui kohale jõuan siis on kõik meelest läinud või on kirg kadunud ja tundub mõttetu siia midagi kirjutada. Aega pole ka olnud.
Kirjutasin siia juba mingi kirjelduse konverentsilt, kus ma olen aga see koosnes peamiselt vingumisest mingi esineja kallal ja ma kustutasin selle ära.
On tunne et kui jutt ei ole kujundlik, mitmetähenduslik või absurdne, siis ei ole mõtet seda kirjutada. Paradoksaalne, eksole.
Aga kindlasti ma kirjutan mingit absurdset juttu.

Tasub lugeda vol.2

On palju mida tasub lugeda. Inertsist tuli 1 asi veel meelde. Olgu see siin.

Lennart Meri ja Tiina Kaalep.

“Muide, kas teie teate, kelle suvila see ikkagi oli, mis Edgar Savisaar ostis?” küsib Lennart Meri, kui olen juba uksel.

“Laidoneri?”

“Ei, Pätsi. Kõik läheb plaani järgi,” ütleb Lennart Meri.

Ma loodan, et maestro eksis. Varsti näeme.

Tasub lugeda vol.1

Pr Aaskivi vastab.

Eraldi tahaksin rõhutada järgmist:

Kas ja kuidas on ajas muutunud riigikogu funktsioonid, õhustik, kompetentsus, tase jne?

Minu jaoks on praegune Riigikogu muutunud valitsuskoalitsiooni ja erakondade tahte tuimaks vormistajaks. Kadunud on tõeline parlamentaarne debatt, kirglikud vaidlused. Puudub tunne, et inimesed, kes saalis istuvad, ka tegelikult oma tööd armastavad, oma töö tulemusi oskavad ja tahavad ette näha. Muidugi on erandeid (nt. H.-V. Seederi, L. Tõnissoni, S. Mikseri, E. Nestori sõnavõtud on alati sisulised ja asjatundlikud ning püüavad saali äratada), kuid neid on vähe.
Parlamendi maine päästmiseks on vaja kiiresti midagi ette võtta. Parlamentarismi maine on ju osalt kogu demokraatia maine!
Parlamendiliikme koht tuleks enam väärtustada! Et seal töötamisest oleks enam huvitatud kompetentsed, targad, südametunnistusega inimesed, kes mitte ainult tahaksid, vaid ka oskaksid kõnetoolist midagi öelda, et Riigikogu saal ei jääkski läbisõiduhooviks nagu selle koosseisu ajal, mil vahetus üle 70 liikme!
Siin peaks erakonnad ühiselt kiiresti tegutsema ja ühiselt tegema karmid, esialgu väga ebapopulaarsed otsused - taastama parlamendipensionid, korrastama esinduskulude süsteemi jne. Teiste riikide mudeleid on ju eeskujuks võtta! Ka meie oma parlamendis on sahtlites need mõtted olemas! Ja siis peaks kehtima kokkulepe, et tulevikus enam ükski erakond seda teemat populistlikult käsitlema ei hakka.
Jah - demokraatia on kallis! Aga mis on alternatiiv? Ainuvalitseja karm käsi? Tõepoolest - tema kulutšekkidest juba ajalehed ei kirjutaks!
Kui vaid tõesti erakonnad parlamendi maine päästmise ühiselt suudaksid ette võtta!

Asi on rohkem perses kui võiks olla, sest pooled parlamentääridest on süljetopsid. I intend to change that! In the long run.

I want to break free.

Pühendus sõbrale.

Hea sõber, jään alati Sinu heaks sõbraks. Mul on väga kahju, et Sa oled pidanud siiamaani sitta sööma. Kuid nüüd olen ma siin, et aidata. Ka Sinule võlgnen ma tänu abi eest, mis on aidanud mul saavutada staatust ja võimu. Tänu sellele saan ma asju muuta. Nüüd hoolitsen ma ka Sinu eest, hea sõber.

Leidsin oma tammepuise kontorilaua kullatud nupuga sahtlist tuhksuhkrut, mis oli sinna pudenenud kohvipausil söödud saia pealt. Loomulikult ei ole mul kahju seda Sinuga, mu kallis sõber, jagada. Võta kõik see tuhksuhkur koos minu südamliku tänuga ja raputa seda oma sitakaussi. Tehku see ka Sinu päevi magusamaks.

Alati Sinu,

Sõber

Väide ja vastuväide.

Väide:
TERE, MA OLEN VÄGA TARK! JA MUL ON MITU TUNNISTUST, MIS SEDA TÕESTAVAD! MA RÄÄGIN SELGE JA KÕLAVA HÄÄLEGA. MA ŽESTIKULEERIN AGARALT JA MINU INTONATSIOON RÕHUTAB ASJADE, MILLEST MA RÄÄGIN, OLULISUST! MA RÕHUTAN: "M A O L E N V Ä G A O L U L I N E J A E D A S T A N Ü L I O L U L I S I M Õ T T E I D!".

Vastuväide:
Ei, sa oled ennasttäis tattnokk, kes ei märka mis su ümber toimub.

Pane tähele!

Rääkides inimesega, kes on harjunud kiirelt palju informatsiooni vastu võtma, maksab läbi mõelda oma sõnum. Ei maksa alustada jutuga sellest, kus sündis vanavanaema, et jõuda kasvõi ainult 1 minuti pärast pointini, mis on 100 aastat ajas edasi.

Sellise jutuga ollakse juba esimese lause juures kaotanud. Teise poole huvi ja sõnumi kohalejõudmise võimaluse. Lisaks riskitakse lühiajalise suhtluse puhul endast mitte tõsiseltvõetava inimese mulje jätmisega. Pikaajalise suhtluse puhul on seda võimalik rehabiliteerida. Aga efektiivsem on olla täpne kohe.

Mulle meeldib sõna immediately. See justkui rõhutab sõnana iseendas seda, mida eesti keeles peab ütlema muutes sõnade järjekorda ja asetada rõhk viimasele sõnale nagu ma tegin. Samas on see eesti keeles elegantne.
It goes down to details. Nagu kõik.

Chupacabra.

Mu meel on kurb, tusane ja must,
olen õnnelik, et ei pea jooma oma enese...
Mu meel on kurb, tusane ja must,
olen õnnelik, et ei pea jooma oma enese...

Mustvalge mees.

Lõbustuspark on täis tulesid ja vilesid, värve ja kloune. Pargis kõnnib mustvalge mees. Tema selga on löödud üks nuga ja tema rindu teine nuga. Punane veri jookseb aeglaselt mööda musta mantlit alla. Ta ei pööra tähelepanu sellele, mis tema ümber toimub. Aga ta näeb kõike, mis tema ümber toimub. Ta kõnnib rahulikult. Ta ei jookse kunagi.

Enamik inimesi ei märka teda. Mõned märkavad. Nad vaatavad uudishimulikult talle otsa, sest ta tundub neile huvitav. Rinnas ja seljas püstiolevaid nuge ei näe keegi. Keegi ei tea kust ta tuleb aga nad arvavad teadvat kuhu ta läheb. Ta ise teab kust ta tuleb, aga ta ei tea kuhu ta läheb. Aga ta läheb enesekindlalt ja otse. Ta läheb edasi kuigi ta jõud on raugemas.

Tema selja taha jääv tee on värviline ja hägune. Suund kuhu ta kõnnib on kaetud halli uduga. Tema jaoks.
Ümbritsevad näevad seda vastupidi.

Midagi ei juhtu. Plaan töötab nagu alati.

2 tilka vett.

Ummik.

Olen üleväsinud, unevaeguses. Minu tööd ei väärtustata. Mul ei ole aega. Mul ei ole raha. Mulle ei maksta piisavalt ja ollakse võlgu. Mul on võlad. Mind toidetakse lubadustega, mida ei täideta. See on mõnitamine. Mul ei ole normaalset kohta, kus elada. Minuga käitutakse hoolimatult ja ebaõiglaselt. Minu organism nõrgeneb. Ma jään haigeks. Ma solvun. Ma tõmbun endasse. Ma löön käega. Ma lähen minema. Ma olen üksi. Ma olengi üksi.
Jumal, kaitse mind sõprade eest, vaenlastega saan ma ise hakkama.

London

Londonis on 2-korruselised bussid, sest need on praktilised, kuivõrd nad võtavad vähem tänavaruumi. Inimesed on sõbralikud, lõbusad ja uudishimulikud. Londonis on tugev identiteet. Londonis on ajalugu ja traditsioonid. Londonis on moodsad tehnilised lahendused. Londonis on u 11 miljonit inimest.

Londonis on briti huuumor. Londonis võib auto alla jääda, sest liiklus käib valepidi. Londonis on kallis. Londonis on vähe ruumi. Londonis on mugav metrooliiklus. Ma tunnen ennast Londonis turvaliselt. Londonis kutsutakse isegi minusuguseid sööriks, aga mitte selle originaalses tähenduses.

London on lahe. Soovitan.

Päikeseline tulevik.

Ühed toredad inimesed joonistasid 3,5 tunniga sellise pildi.

Ich bin ein Berliner!

T.H Ilves ütles Gruusia/Georgia parlamendis kõneldes gruusia/georgia keeles: "Ma olen grusiinlane/georgialane." Ilmselt proovis ta sellega reserveerida kohta tulevastes G ajalooõpikutes.
Sellesse võib suhtuda nii irooniliselt kui ka mõistvalt. Tulevik näitab kumb lähenemine on adekvaatsem.

Why me?

Eile kõndisin mäest alla ja mõtlesin et miks just mina? Millega ma olen selle ära teeninud? Ma ei ole ju teinud mitte midagi peale selle, mis on minu kohus(tus). Ja minu kohus on teha seda, mida parasjagu tegema peab. Mida mind parasjagu tegema kutsutakse.
Aga ma ei kurda. Võtan vastu, mis pakutakse ja teen.

Ja astun homme kirikust läbi. Et öelda aitäh.
Aga veel rohkem profülaktika mõttes, et endasse alandlikkust sisendada. Sest inimene peab alandlik olema.

If you know what I mean.

Tartlane

Jah, ma tean. Ei ole ammu kirjutanud.
Aga nüüd kirjutan ju.
Kirjutan sellest kuidas istun kahvees ja siin on erinevad inimesed. Üks on automüüja, kes planeerib koos kompanjoniga ilmselt autoteeninduse laiendamist. Mäletan teda ammust ajast. Ta on korp! Rotalia liige.
Üks on eriti õndsa näoga armas tsikk, kes istub ja mõtiskleb, mida teha. Ma olen teda kuskil kohanud. Joob tomatimahla jälgib inimesi ja mõtleb oma lihtsameelseid õndsaid mõtteid ja üritab samamoodi inimeste kohta midagi arvata. Ja uurib samal ajal midagi oma läpakast.
Minu ees istub sellesama kohviku endine teenindaja. Ta on hierarhias tõusnud. Ei tea täpselt kuhu, aga enam ta siin ei teeninda ja näeb välja kallim ja veel hoolitsetum kui 3 aastat tagasi. Ta ei ole siiski unustanud kuskohast tema karjäär alguse sai. See on meeldiv kui inimesed ei unusta.
Ja veel, u 10 aastat tagasi kui riik ei olnud veel sellises korras nagu ta praegu on ja maal hulkusid ringi pätijõugud ja väljapressijad, oli Tartus üks pätt kellest räägiti hirmu ja aukartusega. Tal oli lahe kiire auto ja üks esimesi baike Tartus. Ta on nüüd taas vanglast välja saanud ja tema toonane ülbus ja lai poos on asendunud sõbraliku naeratusega ja kohvi küsib ta väga viisakalt. Lisaks otsis ta meeleheitlikult eelpool mainitud automüüja pilku, et too talle tere ütleks. Ütles. Palju õnne! Loodan, et ta vanglas budistiks hakanud või Jeesuse leidnud. Soovin talle head.

Peeter Olesk on kirjutanud rändavast inimesest, kellel puuduvad juured ja kellel on nõrk identiteet. Selline inimene ei saa kunagi märkama selliseid pisiasju, sest ta ei viibi piisavalt kaua kohal, et ta neid märgata saaks. Seetõttu võib talle märkamatuks jääda ka muutumise protsess, sest muutumise märkamiseks peavad teatud muutujad püsima muutumatutena.
Aja kulg, paratamatus, sündmuste möödumine, asjade kaduvus... Nende märkamiseks peavad olema juured, selgroog, põhimõtted, identiteet, tugi.

Olen õnnelik, et mul need on ja ükskõik kui palju ma tulevikus ka rändama ei peaks. Ma jään tartlaseks.

Dick I can!

Probleem sisestatakse heledasse kasti. Kasti nimi on "Mr Wolf-The Problem Solver".

Sisestamine toimub puuduliku info ja emotsionaalsete otsustuste põhjal, millele lisandub ununemine, valeinformatsioon, intriigid ja võimumängud.

Kasti sees toimub info korrastamise ja analüüsimise protsess. Kasti teisest otsast väljub puhas koordineeritud informatsioon, mis jõuab rahulolevate inimesteni. Sitt ja saast jääb kasti sisse kinni. Kast muutub mustaks. Ööpimeduses une ajal aurub jamps kosmosesse.

Hommikuks on kast puhastunud. Kõik algab uuesti

(pildil: Mr Wolf probleemi lahendamas)

Tere Honda!

Käisin sõbra juures napsutamas ja jõudsin äsja tagasi. švipsis peaga.
Panin teleka helendama ja sealt tuleb saade "Mootorite maailmast". (Kalev Vapper on kadunud.)

Näidati ja räägiti, et on olemas selline organisatsioon nagu Honda klaab. See on klubi inimestele, kes sõidavad Honda marki autodega. Honda klaabi inimestele meeldib Hondadega kiiresti sõita. Ja niisama sõita. Autopedena võin ma öelda, et Hondad on tuntud oma heade(kõrgepöördeliste)mootorite poolest. Lisaks sellele on nad üleüldse üle keskmise hästi kokku pandud. Good engineering, no doubt.

Sedapuhku sõitsid Hondaklaabi mehed Hondadega mingil ringrajal. Võistlemise mõttes.

Mu iroonia läks kuskil kaduma. Väljenduse mõttes. Aga see on jätkuvalt olemas. Sisimas.
Paradoksaalse autopedena ütlen ma, et Hondaklaab võiks läita kollektiivse tule. Bensiinipaakides. Või avada Honda ukse, milles nad istuvad. Ja astuda maailma! Mis on eeldatavasti laiem kui kokpit.